![]() Kaido Kama peseb musta valgeksKESKNÄDAL, 09. jaanuar 20133. jaanuari Eesti Päevalehes ilmus Kaido Kama sõnavõtt „Eesti riik - kellele ja milleks?". Artiklile laekus kiiresti ligi kolm ja pool sada kommentaari, mille lugemine oli omajagu valgustuslik - Kama kirjutis sundis inimesi arutlema Eesti riigi mõtte üle, ja peaaegu kõik kommenteerijad väljendasid südamevalu meie riigi tuleviku pärast. Kesknädal rõhutab vaid, et Kama oli aastatel 1992-1994 Mart Laari Isamaa-valitsuse (ehk platsipuhastajate valitsus, nagu poliitilised oponendid neid kutsuma on hakanud) justiitsminister ja Andres Tarandi valitsuse (1994-1995) siseminister. Suur osa kommentaatoreid polnud seda unustanud, ja selle asemel, et Kama tunnustada hea kirjutise eest, kaldus arutlus Eesti riigi eksistentsi võimalikkuse üle hoopis Kama argumenteeritud süüdistamisele. Avaldame siinkohal paar reaktsiooni Kama loole - ühe neist avaldas Eesti Iseseisvuspartei esimees Vello Leito oma partei kodulehel ja teine pärineb EPL veebist. Vello Leito: „Kaido Kamast on senini lugu pidanud paljud. Tuleneb see sellest, et ta kadus lavalt piisavalt õigeaegselt. Ent võimupidajate häda ei anna häbeneda ja ka tema kisti musta valgekspesemise hoogtööle. Eesti Päevalehe 03.01.2013 artiklis „Eesti riik - kellele ja milleks?" on ta edukalt vältinud põhiprobleemi, et miks minnakse välismaale. Järjekordne vale temalt, et sinna minnakse parema teenistuse ja elujärje nimel. Külm tõde on siiski see, et välismaale lähevad põhiliselt need, kes valitsuse ja pankade meelitamiste tõttu aastatel 2004-2008 olid võlalõksu sisse astunud. Huvitaval kombel on ka kommentaatorid unustanud, et 157.000 leibkonnal on kanda eluasemelaen, mille keskmine suurus on 37.143 eurot. Kui keskmise palgaga elab ära see, kel pole laenu kanda, siis rõhuv enamus koormuse all olevatest seda kodumaal ära kanda ei suuda. Pole midagi üllatuslikku, selleks eesti rahvas ju võlalõksu aetigi, et maa tühjaks teha uutele tulijatele." „Meie hädade peapõhjus - juhtimiskriis" 03.01.2013 16:18 Käesolevat ajajärku võib nimetada ka murdeperioodiks. Eesti ühiskond on aktiviseerunud ja valmis oma õiguste eest välja astuma, vastu astuma Reformierakonna „dirigeerimisel" riigis valitsevale ahnitsemisele ja saamatusele riiki juhtida. Juba 12.06.2000 kirjutas Postimees oma juhtkirjas „Toompea ja all-linn", et tollane Riigikogu esimees reformierakondlane Toomas Savi ei ole leidnud koos koalitsioonikaaslaste ja kogu Riigikoguga lahendusi riigis esinevatele põletavatele probleemidele. Sellega ei ole viimase 10 aasta jooksul toime tulnud Reformierakond tervikuna. Nii eurole õigeaegne üleminek (2007. a.), meie ca 14%-line majanduskrahh kui õpetajate ja arstide streik on tegelikult juhtimiskriisi otsesed tulemused - kriisi saabumist eitati, magati maha kõigepealt riigi kõrgema juhtkonna poolt: 1) President T. H. Ilves (1. jaanuaril 2008): „Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksitavad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus." (Eesti Ekspress 31.05.2011). President eksitas ja uinutas enamuse rahvast muretule ja priiskavale elustiilile, massilisele odavate laenude võtmisele. See on T. H. Ilvese presidendi-perioodi suuremaid vigu - anda rahvale üdini vale orientatsioon, orienteerida ühiskond krahhile! 2) Presidendile sekundeeris eksitavalt ka peaminister Ansip: „Kui see on kriis ja krahh, siis sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada." Peaminister eelistas odava laenurahaga „küprokmajade ehitamist heinamaadele" euro kasutuselevõtule. Need näited peaksid olema ära toodud üliõpilaste majandusõpikutes. Tagajärgi põeme tänaseni... Kui euro oleks kasutusele võetud juba 2007. a., jäänuks ära hilisemad kärped eelarve tasakaalu viimisel, kärped, mille tagajärjel tõmmati riigi sotsiaalsele arengule ümber kaela poomisnöör... „Eesti edu" saladus ongi - kärpimised. IRL algatus - laste eest vanematele lisahäälte andmise taotlemine näitab kõigepealt IRL senist saamatust Riigikogus. Miks ei ole senini laste huvide eest piisavalt võideldud? Pseudotegevus ei lisa riigi eelarvele sentigi juurde. Või loodetakse raha „uutest elamislubadest"?... NSV Liidus arvati, et keerame jõed tagurpidi voolama ja õitseng ongi käes. IRL arvates tuleb „õnn meie õuele", tarvitseb vaid vanematele lisahääled anda... IRL algatus teenib ainult ühte eesmärki - ratsutada laste turjal taas võimule. Sama loodavad oravad mitte ausate valimiste tulemusel, vaid DASA-de - MASA-de juurutamisel, „ämmade kappide" massiivse musta raha ja ebausaldusväärsete, nn e-valimiste kahtlaste häälte abil. Tegelikult on eesti demokraatiale kaela heidetud lingud ja lasso... President T. H. Ilves teeb küll suuri sõnu, suurte tegudeni aga pole jõudnud. Just president peab algatama ettevõtete tulumaksu-debati. Meil on selles küsimuses tarku inimesi - Indrek Neivelt, Mart Helme, Hardo Aasmäe, Ahto Lobjakas, Tõnu Viik, Ivar Raig, Mati Väärtnõu, Jaan Kaplinski, Peeter Ernits, Rein Taagepera, Viktor Trasberg jt. Ettevõtetele diferentseeritud tulumaksu kehtestamine teeb lõpu senisele röövmajandusele, võimaldab Eestil väljuda sotsiaal-majanduslikust stagnatsioonist, lõpetada riiklikult tähtsate struktuuride taandareng, päästa rahvus ja riik väljasuretamisest." Viimati muudetud: 09.01.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |