Keda ei märgatud, mida ei õpitud

Ilves on varemgi välja öelnud reformistidele ja nende satelliitidele ebamugavaid tõdesid. Mõtlesin, mida võis ta seekord silmas pidada. Ilmselt seda, kuidas me tegelikult jõudsime praegusesse majanduskriisi ning kuidas Ansip pikka aega lollitas rahvast juttudega Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmisest. Sellega andis ta inimestele valesid signaale ja õhutas jätkama mõtlematut tarbimispidu. Niisiis, küllap pidas Ilves silmas kriitilist seisu majanduses, mis nüüd teeb kõigile muret.

Venelaste ja eestlaste jäätunud suhted

Võimalik, et ta pidas silmas ka venelaste ja eestlaste jäätunud suhteid Eestis. Kui lauluväljakul toimunud pidu nimetati „märkamispeoks”, siis üht osa Eesti rahvast kohe kindlasti ei märgatud. 17 aastat tagasi, kui koguneti Tallinna Vabaduse väljakule nõudma Eestile iseseisvust, olid paljud venelased koos meiega ja esinesid sellel meeleavaldusel. Nüüd, 17 aastat hiljem, oli pilt teistsugune. Venelasi lauluväljakul praktiliselt ei olnud. Ei saanudki olla, sest nad isegi ei teadnud sellest üritusest.

Vaatasin sellel päeval Eesti teleuudiseid. „Aktuaalse kaamera” eestikeelses saates oli uudis öölaulupeo toimumise kohta teisel kohal pärast Gerd Kanterit. „Aktuaalse kaamera” venekeelses saates oli see aga viimane uudis. Venelasi lauluväljakul ei olnud ja eesti meediakanalid nende puudumist ka ei märganud. Miks? Kas nemad on või ei ole meie rahva osa?

Keskerakonna Noortekogu jagas sel üritusel laiali kümme tuhat Rahvarinde ja Tallinna logoga õhupalli ning 5000 väikest lippu. Sellega loodi rõõmus meeleolu väljakul, mida paljud ka tunnustasid. Kutsusime teadlikult õhupalle jagama ka kümmekond vene noort Noortekogu Lasnamäe klubist ja nad tegid seda hea meelega. Kahjuks olid nad ühed vähesed vene noored sellel õhtul lauluväljakul. Loodan siiski, et see ei olnud viimane Eestile antud võimalus kõiki oma elanikke märgata.

Öölaulupidu oli vahva

Kontsert lauluväljakul oli muidugi vahva ja meeldis inimestele. Olen juba öelnud, et rahvas oli selleks valmis, korraldajad aga mitte niivõrd. Mitmed lauluväljakul käinud on mulle kinnitanud, et dünaamikat oli vähe (eriti esimestel tundidel), pidu venis ja viimane tund vajus täiesti laiali. Arvan, et need tähelepanekud on asjakohased, eriti neilt, kes 20 aastat tagasi ise organiseerisid taolisi rahvakogunemisi.

Minu abikaasa Vilja tuli kontserdilt ja tunnistas – ei olnud enam sellist fiilingut kui tookord. Seepärast ma arvangi, et niisugused rahvakogunemised on kordumatud ja neid ei saa teist korda korrata. Seekordne kontsert oli teisel ajal ja teiste eesmärkidega ning polnud mõtet siduda seda ammuste emotsioonidega.

Minu arvates ei olnud hea ka lauluväljaku kontserdi nii üksühene sidumine Gruusia traagikaga. Gruusia õppetund oli kui hoiatus meile, kuidas üks riik ja rahvas ei tohi oma asju ajada. Mõned meie poliitikud on andnud grusiinidele halba nõu. Petnud iseennast ja petnud ka gruusia sõpru. Kui konflikti kaasatakse sõjaline jõud, kaotab nõrgem pool varem või hiljem. Selline konflikt ei too kunagi ühelegi rahvale õnne.

Olen südamest õnnelik, et 17 aastat tagasi suutsime oma iseseisvuse kätte võita veretult. Vägivallatu vabaduse kättevõitmine ongi tegelikult olnud Eesti Nokia, mille üle uhke olla. Ma ei saa aru, miks seda tänapäeval Eestis ei hinnata. Võib kui tahes kaua vaielda selle üle, kes alustas ja kes on süüdi, aga nii või teisiti on selline konflikt iga rahva traagika. Olen mures, kui näen gruusialikke jooni Eesti poliitikas. Pikemas perspektiivis teeb niisugune poliitika õnnetuks ka meie rahva.

Jaga |