Iseseisev ajakirjanik Eesti rahvariigis

JAAN TÕNISSON,      23. aprill 2003


Sõjaeelse Eesti Vabariigi peaminister ja riigivanem Jaan Tõnisson kirjutas alljärgneva artikli 80 aastat tagasi. Kesknädala toimetusele näib, et Jaan Tõnissoni arusaamad ja nägemused ajakirjanike osast ning ülesannetest pakuvad huvi tänapäevalgi. Veel näib, et 80 aastat hiljemgi on Jaan Tõnissoni poolt kirja pandud ja läbi aegade üldtunnustatud põhimõtted suureks uudiseks üsnagi paljudele praegustele ajakirjanikele. Seepärast me selle artikli lühendatult ka avaldame.

Ajakirjandus on Eesti rahvuslikus enesealalhoide- ja vabadusvõitluses mõõduandvat osa etendanud. Rahvusliku vabaduse kättevõitmisega on seisukord põhjalikult muutunud. Iseseisvas riigis on meie rahval oma elunõuete rahuldamiseks ja tuleviku kindlustamiseks sootuks teised eeldused ja võimalused kui võõra võimu päevil.
Rahva tahtmine ei avaldu aga mitte ainult organiseeritud rahva poliitiliste korralduste - erakondade kaudu, vaid tähtsal mõõdul just a v a l i k u a r v a m i s e teel. Vähemadki rahvahinge liikumised tulevad ilmsiks avalikus arvamises. Kui need, kes kutsutud on riigivõimu rahva tahtmist mööda teostama, oma ülesannet tõsiselt tahavad täita, siis ei pääse nemad kuidagi mööda avalikust arvamisest ja selle avaldustest. Avalik arvamine omakorda ei saa end uudses rahvariigis tõelikult mitte ilma ajakirjanduse kaasabita ilmutada. Ajakirjandus on sellepoolest avalikule arvamisele otse hädatarvilikuks elundiks. Ei ole üldse mõeldav, et igasugused avaliku arvamise voolud ja varjundid esile pääseksid, kui nad väljendust ei leiaks ajakirjanduse kaudu. Seda arusaadavam siis järjest kasvav tähendus, mis ajakirjandus demokraatlikel mail omandab.
Tõsine ajakirjanik võib kogu riikliku elu arenemise kohta mõõduandvat mõju iseäranis veel sel teel avaldada, et tema rahvahulkadele riigi- ja rahvaelu sihte ja arenemisvõimalusi selgitades rahva tahtmisele teed näitab.
Missugused väljavaated siin tõsisele ajakirjanikule töövõimaluste ja ülesannete avaruse kui ka kõrguse kohta avanevad, sellest ei maksa meil pikemalt kõneldagi.
Vastutus on suur. Kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju. Kui ajakirjanikul on Eesti rahvariigis nii kõrge ülesanne täita, siis peavad kõige andekamad ja kõige paremad rahva liikmetest ajakirjanduse põllule koonduma. Asi on seda väärt. Rahva ja riigi tulevik nõuab seda. Eesti ajakirjanduse ülesannete tähtsus peaks tõstma iga ajakirjaniku enesetunnet. Kuid ühtlasi ka - kohusetunnet!
Iga Eesti ajakirjanik peab tundma, et tema peal seisab suur vastutus kõrgete rahvuslikkude kohuste õige ja tõsise täitmise eest! Iga viimne kui Eesti ajakirjanik peab teadma, et tema ülesandeks on omalt kohalt kõige jõuga seks kaasa aidata, et Eesti ajakirjanduse kaudu võimalikult selgesti ilmsiks võiks tulla rahva õige tahtmine!
Võltsimatult ja puhtalt! Mõtelgu iga ajakirjanik selle peale iga rea kirjutamisel! Kuid just siin kerkivad vaatepiirile tõsised kartused. Ajakirjanik on ka inimene. Ja inimesed liiguvad oma püüetes kui ka tegudes oma h u v i d e järele. Kui nüüd ajakirjaniku isiklikud huvid ja rahvuslikud kohused vastamisi satuvad?!
Mis peab siis meie avalikust arvamisest kui rahva tahtmise õigest ilmutusest saama, kui Eesti ajakirjanikud mitte ei tegutseks kui tõe tunnistajad ja oma parema äratundmise kuulutajad, vaid kui inimesed, keda on juhtimas kõrvalised huvid!?

Kui Eesti ajakirjandus oma kõrgemat ja ainsamat ülesannet mitte selles ei näeks, et rahvusliku eluhuvi ja Eesti rahvariikluse aate teenistuses rahvahinge avaldustele ja nõuetele õiglaseks tõlgitsejaks olles ning rahva- ja riigielu sihte selgitades ustavalt kaasa töötada rahvusliku tuleviku kindlustuseks, vaid just vastupidi kõrvaliste huvide teenistuses oma mõju seks maksma paneks, et rahva tahtmist teadlikult võõriti valgustada, avalikku arvamist sihilikult võltsida ja rahvusliku elu sihte meelega valesti kujutada?!
On need kartused asjaliku põhjata? Kas ei ole juba näha, kuidas äriline kapital meil nagu mujalgi hakkab omale mõju muretsema just ajakirjanduse pinnal?!
Mis saab üksik ajakirjanik parata kõigi kiusatuste vastu, millega kõik-võimas ärikapital oma küüned välja sirutab Eesti ajakirjaniku hinge järele?!
Üksik on nõrk ja abitu. Kuid ainult hulga keskel. Ü k s i on aga üksik sagedasti vägevam hulgast, kui tema ainult iseendast midagi on!

Tõsist ajakirjanikku, kellel on rahvahulkadele midagi ütelda, ei saa isegi kapitali jõud naljalt vaikima panna. Demokraatlikul maal leiab iseseisev ajakirjanik ikkagi võimalust eneseavalduseks. Isegi kapitalikehvad rahvahulgad suudavad koondudes ideelisele ajakirjanikule tarvilikku kõlapinda luua.
Tarvis ainult parajat algatust õigel teel ja sündsal kujul! Igatahes võib julge olla, et Eesti rahvariigis andekas ajakirjanik, kes oma rahvusliku ülesande kõrgusel, ennast maksma suudab panna. Seks on meie rahva elutung ka muutunud oludes liig erk. Kus laiemad rahvahulgad tunnevad, et nende tahtmisele õiget väljendust muretsedes neile õigeid sihte oma elu edasiviimiseks näidatakse, seal tulevad nemad viimaks ikka kaasa. Olgu aeg pikk ehk lühike.
Rahvariigis ei saa ükski ideeline poliitiline vool mitte läbi tungida ilma tõsise ajakirjaniku kaastööta. Demokraatlikus Eesti riigis omandab iseseisev ajakirjanik nende hulgas, kes temale ilmavaateliselt ja poliitiliselt kõige ligemal, ikka tarvilikku mõjuvõimu, kui temal ainult annet ja jõudu, tuld ja tahtmist.
Eesti rahvariik ja iseseisev ajakirjanik on üksteisest lahutamata.

Tallinnas, 18.11.1923
Eesti Ajakirjanike Liidu albumist "Õitsituled"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)