Mees metsast: mida mina arvan haldusreformist

JÜRI VARIK, Kagu-Eesti patrioot

Küllap oleme kõik mõelnud, mis saab meie riigist homme, ülehomme, üleülehomme. Paljudele paistab olukord juba lootusetu. Kuid leidub ka neid, kes sinisilmselt veel loodavad, et kavandatav haldusreform viib meie kuristiku serval seisva riigi Skandinaaviamaade tasandile.

Haldusreformi, täpsemalt haldusterritoriaalse reformi ümber on nii palju piike murtud, süüdistusi pillutud, üksteisele kohti kätte näidatud jne, et hakatakse kaotama lootust näha kunagi midagi rõõmustavat. Pealegi on senine elu näidanud, et ükski Eestimaal läbi viidud reform (alates omandi- ja maareformist, lõpetades töövõimereformiga) ei ole õnnestunud.

Kuigi tänaseks on kirjas haldusreformi läbiviimise ajakava, pole siiani isegi reformi eesmärke sõnastatud, rääkimata sellest, mis tegevused jäävad riigile, mis maavalitsustele ja mis omavalitsustele. Üldsegi ei taheta rääkida omavalitsuste rahastamisest ja sellest, mida võidavad keskustest kaugemal elavad elanikud.

On räägitud,

et haldusreformi eesmärgiks on peatada maapiirkondade tühjaksjooksmine.

Paraku puuduvad tõesed uuringud, mis seda eesmärki kinnitaksid. Tegelikkus näitab ju vastupidist. Nii on 2005. aastal Türi linna ning Türi, Oisu ja Kabala valla liitumisel moodustunud Türi vallast tänaseks lahkunud 1935 elanikku (16,7% elanikkonnast).

On ka räägitud,

et keskustest kaugemal elavatel inimestel tekib parem ligipääs lähima tõmbekeskuse teenustele, ühtlustub teenuse kvaliteet keskuses ja tagamaal, paraneb kvaliteet.

Küsitlused aga näitavad, et inimesed on pakutavate teenuste kvaliteediga rahul. Rahul ei olda sellega, et alates 2009. aastast on halvenenud sõiduteede olukord, ühistranspordi, arstiabi, panga- ja postiteenuste kättesaadavus ning päästeteenistuse võimekus, sest valitsus on märkimisväärselt vähendanud (näiteks kohalike teede korrashoiuks ette nähtud summasid isegi kuni 3,9 korda) eelpooltoodud töödeks vaja minevaid rahaeraldusi.

Kahjuks pole ükski haldusreformi propageerija siiani vastanud küsimustele:

* Kuidas saab kohalike teede olukord peale valdade liitumist paraneda ja miks pole, vaatamata lubadustele, taastatud kuni 2009. aastani kehtinud rahastamismäärasid?

* Kuidas paraneb minu kui uuest tõmbekeskusest inimese elukvaliteet ja teenuste kättesaadavus?

* Kes ja kuidas kompenseerib mulle lisakulud, mis suurenevad seoses uue vallamaja 2–4-kordse kaugenemisega minu kodust?

* Kas sellist tegevust ei tule käsitleda riigi ja omavalitsuste kulude ülekandmisena vallakodanikele?

On ka öeldud,

et omavalitsussüsteem korrastub, tekivad võrreldava suuruse ja võimekusega üksused. Et juhtimiskulude osakaal eelarves väheneb.

Kuidas siiski omavalitsussüsteem korrastub? Mida annab omavalitsuste omavaheline võrdlemine? Võru-, Põlva- ja Valgamaa võib kõik teha üheks omavalitsuseks, aga see ei muutu mitte kunagi võrreldavaks Viimsi, Saue või Rae vallaga. Kas tõmbekeskuste liitmisega ei teki hoopiski uus külade ja maade tühjenemine? Kuidas seda välditakse?

Seniste kogemuste põhjal kahtlen sügavalt, kas juhtimiskulud ikka vähenevad, ja kui vähenevad, siis mille või kelle arvelt?

Veel kinnitatakse,

et omavalitsus ühtib suures osas sealelavate inimeste toimepiirkonnaga ning suudab luua lahendusi ka ettevõtluskeskkonna arendamiseks.

Täiesti arusaamatu seisukoht. Maapiirkondades on elu juba niivõrd segi paisatud, et enamik inimesi ei teagi, milline koht on nende jaoks tõmbekeskus. Isegi riigiasutused on hajutatud nii, et ühe teenuse saamiseks peab Tartust sõitma Valka, teise teenuse jaoks Viljandisse jne. No anna mõistuseraasukest taolise tegevuse initsiaatoritele!

Ettevõtjana küsin: mis motiveerib mind alustama uue ettevõtte rajamist Sänna, Kurenurme või Vaabinasse? Kas ilma elaniketa küla? Või maatükk, mille saan peenraha eest kätte piirkonnas, kus pole kooli, kauplust, seltsimaja, sportimiskohta? Kus ei saa tegelda hobidega; kohta, kus elektriliitumise eest pean maksma rohkem kui suure tootmishoone ehitamise eest; kus ei liigu ühistransport ja kus tihti puudub sõidetav tee?

Ettevõtlus suurte valdade moodustamisega ei parane. Küll aga kiireneb suurvaldades ääremaastumine ja elanike lahkumine Eestist. Eriti ohtlik on see nähtus Vene piiri äärsetel aladel. Piiriäärsete alade tühjenemine tähendab piiririkkujatele parimate võimaluste avanemist, ja ka võimaliku sõjaolukorra korral puudub igasugune takistus sissetungijate peatamiseks piiril.

Väidetakse,

et tugevneb omavalitsuste ja kogukondade vaheline koostöö.

Tegelikult lõhutakse juba tekkinud kogukonnad, teenuste kättesaadavus muutub äärealade elanikele järjest tõsisemaks probleemiks. Valitsus delegeerib osa kulusid niigi vaesuses elavate inimeste kukile.

Teisalt, kui on vähem vallavanemaid, siis on lihtsam nendele kohtadele panna valitsusele lojaalsed inimesed – nii on valitsusel vähem muresid vallavanemate allutamisega oma tahtele.

Mina väidan,

et Eesti suured piirkonnad on tühjenenud mitte seetõttu, et piirid on valesti või et vallad on liiga väiksed, vaid seetõttu, et pole võimalik elada seal, kus pole eeldusi produktiivseks tegutsemiseks ja inimväärseks elamiseks.

Järeldus:

Alustada on vaja valitsusreformist. Täpsemalt öeldes – vaja on luua kaasaegne alus Eesti kui riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu kindlustamiseks. Lähtekohaks on seejuures tegelikkus, mitte mingi ebakompetentsusele tuginev ideoloogiline konstruktsioon, milles on segi aetud soovid, unistused ja reaalsus.

Mistahes reformide kavandamisel peab inimene olema eesmärgiks, mitte vahendiks. Igasugused mõttekonstruktsioonid, milles inimene on vaid vahend, võõranduvad, s.t pöörduvad inimese ja kokkuvõttes ka ühiskonna vastu, muutuvad rängalt toimivaks vaenulikuks jõuks.

President Ilves on andnud ametivande kaitsta põhiseadust. Seega on ta kohustatud tagama põhiseaduse, sh kohalike omavalitsuste tegevust puudutavate § 154 ja 158, aga ka teiste paragrahvide täitmise. Kahjuks pole ei tema (sellest tulenevalt ka valitsus ja poliitiline ladvik) sellega hakkama saanud.

Põhiseaduse § 154:

„Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.“

Põhiseaduse § 158:

„Kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata. Muudatus(t)e eesmärk peab olema selge, vastama avalikele huvidele (eeldab sellekohaseid uuringuid) ning eesmärgi saavutamise vahendid peavad olema sobivad ja KOV iseseisvust ja kogukondlikku identiteeti võimalikult säästvad.“

???!!!!

Miks president, valitsus ja osa riigikogulastest ei austa neid põhiseaduse punkte?

Mitte kuskilt pole võimalik teada saada, mida valdade liitmine riigile ja mida omavalitsustele maksma läheb. Kas keegi on üldse püüdnud välja selgitada ja kirja panna tegevused, mis omavalitsuste liitmisega kaasnevad? Kes hüvitab omavalitsustele üldplaneeringute, arenduspiirkondade detailplaneeringute, arengukavade (k.a valdkondade arengukavad) ümbertegemise kulud? Kuidas kompenseeritakse vallakeskustest varasemast palju kaugemale jäävatele kodanikele vallamaja külastamise kulud?

Olukorras,

kus võim on usurpeeritud ja tegevus edasi- ja tagasisidestamata, pole lootustki, et saadikud, valitsus ja ministrite nõunikud üritaksid olla haritud, informeeritud ja kogenud, selleks et teha süsteemseid otsuseid ning korraldada otsuste täitmine nii, et protsessid kulgeksid otstarbekalt, efektiivselt ja intensiivselt.

Tuleb hakata aru saama, et mistahes kohalikke küsimusi ei saa lahendada kusagil kaugel eksisteeriv ekspertide grupp. Jaapanlased rõhutavad, et midagi või kedagi sobib hindama üksnes see, kes on sel alal tunnustatud asjatundja, ning kel on puhtad käed ja suur süda.

VALDADE LIITMISE ASEMEL RIIGIREFORM JA KOMPETENTSIKESKUSED

Olemasoleva info ja valitsusliikmete juttude põhjal saab kindlalt väita, et haldusreformi läbiviimiseks puuduvad pädevad uuringud ja isegi metoodika uuringute korraldamiseks. Veelgi kummalisem on kuulda ja lugeda, et haldusreformi läbiviimisega alustatakse tagantotsast. See tähendab, et paika on pandud tähtajad haldusreformi teostamiseks, aga siiani pole isegi teada, mida annab valdade liitmine, millised kohustused jäävad riigile, millised omavalitsustele ja millised maavalitsustele. Pole isegi teada, kui suurt maa-ala peaks liitvald katma, milline oleks valdade optimaalne elanikearv jne jne. Ka pole mitte kellelgi õrna aimu sellest, kui palju läheb maksumaksjatele maksma selline haldusreformi muutmine, kui palju segadust tekib kasvõi aadresside muutmisega ja registrite ümbertegemisega. Ka pole vähemalt avalikustatud alternatiivseid variante.

Kagueestlasena, paljude ettevõtete rajajana ja 10 aastat EAS-i ärimentorina tegutsenuna ning tosina-aastase omavalitsuses töötamise kogemusega ametnikuna leian, et Eesti elu edendamiseks on kordades odavamaid võimalusi kui haldusreform ehk valdade liitmine:

Leian, et mõistlikum on:

Moodustada maavalitsuste juurde kompetentsikeskused, kus töötavad apoliitilised, väga suurte praktiliste ettevõtlusalaste kogemustega ja samas väga hästi tasustatud spetsialistid, ja kust väiksemad vallad saaksid abi üld- ja detailplaneeringute, KMH-de, KSH-de ja arengukavade koostamiseks ja menetlemiseks, juriidilist abi riigihangete läbiviimiseks jne. Kompetentsikeskuste rahastamine jääb riigi ülesandeks.

Omavalitsuste liitude juurde luua maakondlikud olulisemate valdkondade koordineerimiskeskused (näiteks: ühistranspordi ja jäätmekäitluse korraldus, noorsootöö alase tegevuse koordineerimine, arengukoda jne). Esialgu rahastab neid büroosid või keskusi osaliselt riik ja ülejäänud osas omavalitsused. Hiljem muutuvad nad isemajandavateks MTÜ-deks.

Koondada ühe katuse alla maakondades eraldi tegutsevad rahastamise, ettevõtluse arendamise ja turismiga tegelevad ettevõtted, nagu EAS-i arengukojad või -agentuurid, PRIA allüksused, Leader, turismiga tegelevad sihtasutused jne. Tulemusena muutub juhtimine koordineeritumaks, vähenevad juhtimis- ja haldamiskulud, ekspluatatsioonikulud, juhtimiskulud jne. Paraneb teenuste kättesaadavus.

Selleks et areneks ettevõtlus ja et omavalitsustel tekiks motivatsioon ettevõtluse edendamiseks, tuleks:

Laekuvast ettevõtete tulumaksust eraldada teatud protsent (kuni 50%) omavalitsustele. Mida kaugemal pealinnast või Tartust jne, seda suurema protsendi peab omavalitsus laekunud tulumaksust saama. See loob tingimused, et ettevõtted tahavadki kolida maapiirkondadesse.

Kehtestada riigis muudatusi ja reforme läbi viivate kõrgete ametnike või juhtide vastutus planeeritud eesmärkide mittesaavutamise korral. Me ei saa kujundada riiki ja sellest tulenevalt ka omavalitsusi jätkusuutlikuks, kui valitsejad (valitsus ja riigiametid) ja saadikud ei pea materiaalselt vastutama oma tegevuse (tegevusetuse) tulemuste ja tagajärgede eest ka 10 või 20 või enama aasta möödumisel.

Anda kõik või äärmisel juhul mingi osa riigile kuuluvatest maadest (välja arvatud riigimetsad) omavalitsustele avalikuks kasutamiseks vajalike hoonete ja rajatiste ehitamiseks või renditulu saamiseks, ja kindlasti ilma edasimüümise õiguseta.

Keelata maa ja metsa müük välismaalastele. Tagada mererannikul vähemalt 20 m laiune riba, järvede ja jõgede kallastel vähemalt 10 m laiune kallasrada, kus kehtib igameheõigus.

Selleks et paraneks riigi ja omavalitsuste poolt pakutavate teenuste kättesaadavus, tuleks:

Põhjalikult täpsustada ja fikseerida,

millised kohustused ja tegevused jäävad riigile, maavalitsusele või omavalitsuste liidule ja kohalikele omavalitsustele;

konkretiseerida kohalikele omavalitsustele jäävate teenuste ja kohustuste täitmiseks vajalikud rahalised ja materiaalsed ressursid, ning ette näha reservvahendid kriisiolukordade lahendamiseks;

anda kõik või äärmisel juhul mingi osa riigile kuuluvatest maadest (välja arvatud riigimetsad) omavalitsustele avalikuks kasutamiseks vajalike hoonete ja rajatiste ehitamiseks või renditulu saamiseks, ja kindlasti ilma edasimüümise õiguseta.

Riik peab taastama ettevõtete tulumaksu (paljudes riikides on tulumaksu asemel kinnisvara- ja tehnoloogiamaks, mis motiveerib ettevõtjaid innukamalt töötama ja mitte varjama kasumit. Ka nemad on õppinud JOKK-skeemid väga hästi selgeks. Tulumaks peab olema diferentseeritud, s.t et mida suuremas linnas ja linnale lähemal asub ettevõte, seda suuremat tulumaksu tal tuleb tasuda. See on ka loogiline, sest kinnisvarahinnad on ka pealinnast kaugenemisel väheneva trendiga.

Paraku ei taheta meil aru saada, et:

Riik ei saa olla jätkusuutlik, kui isikute nimetamisel kõrgetele ametikohtadele (ministrid, kantslerid, osakondade ja divisjonide juhid, nõunikud, nõustamisfirmad jne) ei suudeta kehtestada juhi või ametiisiku kompetentsuse ja personaalse materiaalse vastutuse printsiipi.

 Riik ei saa olla jätkusuutlik, kui sotsiaalseid probleeme ei käsitleta, sest sõna „sotsiaalne“ on pandud tähendama mitmesugustel põhjustel hätta jäänud inimeste muresid, mille leevendamiseks peetakse sobivaks eksitada avalikkust naeruväärselt väikese sotsiaalabi, sotsiaaltoetuse ja sotsiaalkindlustusega.

 Riiki ei saa pidada jätkusuutlikuks, kui riik ei rakenda tõhusaid meetmeid rahvuslikul kapitalil ja riigi osalusel baseeruvate ettevõtete rajamiseks ja seeläbi töötuse vähendamiseks.

 Riik ei saa olla jätkusuutlik, kui pangad ei ole rahvusliku tõusu ja iseseisvuse kindlustamise teenistuses.

Riik ei saa olla jätkusuutlik, kui valdav enamik vähegi arvestavatest ettevõtetest kuulub väliskapitalile, kes on huvitatud odava tööjõuga allettevõtlusest ja kes süüdimatult viib kogu lisandväärtuse riigist välja.

Endise ettevõtjana pean vajalikuks, et:

1. Riik hakkaks tegelema riigiettevõtete rajamisega. Põhimõte oleks lihtne: osa töötute ümber- ja täiendusõppele mõeldud rahast eraldada uute ettevõtete rajamiseks. Eeldan, et aastas saaks sel moel rajada 10–20 tootmisettevõtet kuni 30 ja enama töökohaga (lisaks ka mõned IT-firmad), kes kasutavad tootmiseks kohalikku tooret ning suure rentaabluse ja keskkonnasõbralikkusega toodaksid välisturu jaoks atraktiivseid tooteid. Kui taoline riigi poolt rajatud ettevõte on saavutanud kokkulepitud aja jooksul stabiilse tootmistegevuse, siis riik kingib või müüb sümboolse tasu eest paarile ettevõtte rajajale näiteks kuni 50% aktsiatest, ülejäänud aktsiad müüakse Eesti kodanikele (ka ettevõtte töötajatele). Aktsiad müüakse tingimusega, et neid ei või 10 või 15 aasta jooksul edasi müüa.

2. Riik peataks maapiirkondades elu väljasuretamise maakoolide sulgemisega, teenuste (post, pangateenused, kultuuriasutused, sportimisvõimalused, kauplused jne) kaugenemisega küladest, väikeettevõtluse mittetoetamisega, tingimuste loomisega alatuks konkurentsiks, maaelu mitte toetava maksusüsteemiga, ohjeldamatu hinnatõusuga jne. Aeg on hakata mõtlema laste peale. Aeg on lõpetada olukord, kus ligi 17% lastest elab allpool vaesuspiiri, kus paljudes peredes puudub isegi võimalus lastele sooja sööki tagada.

Selleks et inimesed saaksid teha häid otsuseid, peaksid nad tundma, et varem või hiljem tuleb neil VASTUTADA nii otsuste kui ka nende täitmisega tõenäoliselt kaasneva eest.

JÜRI VARIK,  volitatud mehaanikainsener, maaelu edendaja, EAS-i ärimentor 2004–2014, MTÜ Maaelu Arenduskeskus

Jaga |