Salatoimikud: Tartu vangla

Maimo-Lii Paloveer,      10. september 2003


Kesknädala levitöötajana tõstan tihti toimetuse telefonitoru. Paljud helistajatest tahavad kommenteerida päevakajalisi teemasid. Seoses Eesti meedias üles kerkinud Tartu vangla temaatikaga oli meilegi paar kõnet. Ühes neist küsis nooremapoolne meeshääl, kas Kesknädal ikka teab, mispärast RRR-koalitsiooni läbirääkimistel Reformierakond nii jõuetu oli ja mis nipiga Siim Kallas ning Märt Rask loodavast valitsusest välja tõrjuti. Kesknädal loomulikult ei teadnud. Üllatusega kuulsime, et selle põhjuseks on Tartu vangla ja Tartu kohtumaja ehitamist käsitlev salapärane toimik justiitsministeeriumi ja Märt Raski kohta, mille endine riigikontrolör Juhan Parts "kõrvale" pani. Nimelt olevat ehitusprotsessis esinenud räigeid seaduserikkumisi ja raha kõrvalekantimist. Otsad viivad aga Reformierakonna valimisrahastajate juurde. Lugu tundus nii uskumatu, et Kesknädal muidugi seda tõe pähe võtta ei suutnud. Süda jäi siiski kripeldama, seepärast alustasime uurimist. Selgus nii mõndagi huvitavat.

Tartu Vangla juhtum

Vangla projekteerijaks ja ehitajaks, kes pidi lahendama ka ehituse finantseerimise küsimuse, valis Vanglate Amet 1998. aastal korraldatud kaheetapilise pakkumismenetluse tulemusena kuue pakkuja hulgast ASi EMV (praegune ärinimi AS Skanska EMV).
ASi EMV pakkumise edukaks tunnistamise üheks põhjuseks oli ka tema pakutud lahendus ehituse finantseerimisega seotud küsimuste lahendamiseks nii, et riik esialgu oma raha kulutama ei pidanuks. Hiljem leidis riik siiski ise võimaluse ehitust finantseerida nii välislaenust kui ka riigieelarvest ja ehitajaga sõlmitud lepingus ehitajapoolse finantseerimise nõuet enam polnud. Mitmed isikud vaidlustasid ministeeriumi toiminguid selle hanke korraldamisel, mistõttu muutis ministeerium oma otsuste formuleeringut, kuid mitte sisu - tollal kehtinud riigihangete seaduses polnud praegu seaduses olevat sätet, mille järgi hankeleping on tühine, kui see on sõlmitud edukaks tunnistatud pakkumises olnuist erinevail tingimustel.
2001. aastal eraldas justiitsministeerium riigieelarvest investeeringuteks saadud rahast Tartu vangla ehitamiseks ja soetusteks 33,7 mln krooni, 2002. aastal 60 mln krooni.
Kuna 2002. aastaks eraldatud summa ei taganud nõuetekohast finantseerimist, siis sõlmis ministeerium 06.05.2002 faktooringlepingu, millega Hansa Liising Eesti AS võttis endale kohustuse finantseerida vangla ehitamist 2002. aastal summas 94,7 mln krooni. Selle summa peab ministeerium Hansa Liising Eesti ASile tagasi maksma 2004. aasta aprilli lõpuks, lisaks 4 473 000 krooni intressidena ja 223 600 krooni lepingu sõlmimise tasuna. Riigile sellise kohustuse võtmiseks polnud ministeeriumil vabariigi valitsuse nõusolekut.
Asja tõesti kontrollinud Riigikontrolli arvates oli faktooringlepingu sõlmimine vangla ehitamise ja sisustamise finantseerimiseks vastuolus riigieelarve seaduse § 29 lõikega 3, mis keelas ministeeriumil võtta laenu (sisuliselt on faktooringlepingu näol tegemist laenuga). Tuleb arvestada, et põhiseaduse § 65 kohaselt on riigile varaliste kohustuste võtmine vaid Riigikogu pädevuses. Riigieelarve koostamisel oli teada, kui palju riik vangla ehituse lõpetamiseks raha peab kulutama, ja kui seda riigieelarvest anda polnud, tulnuks riigieelarve kinnitamisel otsustada ka laenu võtmine. Justiitsminister Märt Rask vaatas sellest olulisest faktist lihtsalt mööda.

Huvitavad hanked vangla lukkudele ja läbipääsusüsteemidele

ASiga EMV 2000. aastal sõlmitud lepingu kohaselt oli valve- ja signalisatsioonisüsteemi ning tulekahju häiresüsteemi projekteerimine ja ehitamine ASi EMV ülesanne. Justiitsministeeriumi korraldada oli arvutipõhiste läbipääsu- ja lukusüsteemide projekteerimine ja rajamine, sealhulgas ka kõikide lukkude hankimine.

Kambrilukkude hankija leidmiseks korraldas ministeerium 2001. aasta oktoobris avatud hanke. Tehtud pakkumised ei vastanud pakkumise kutse tingimustele ja 2001. aasta novembris otsustas ministeerium need kõik tagasi lükata. Ministri moodustatud juhtkomisjonile oli selge, et ehitustööde graafikukohaseks jätkamiseks 2002. aasta algul tuleb paari kuu jooksul teha lõplikud otsused kambrilukkude ja läbipääsusüsteemide suhtes. Kuna komisjon polnud kindel, et riigihankemenetlust rakendades sellega hakkama saadakse, otsustati hanked vormistada ASi Skanska EMV kaudu. Vormiliselt anti lukkude hange korraldada ehitajale (kes ei pea asjade ostmisel järgima riigihangete seaduses sätestatud reegleid), samas jäi ministeeriumile õigus teha olulisemaid otsuseid, sealhulgas õigus otsustada, kellelt ehitaja lukud ostab. Ministeerium kohustus tasuma hanke eest nii, et makstav summa kindlustaks ehitajale selle hanke pealt kasumimarginaali, mida too soovis muude tööde eest.

Algul pakkus ministeeriumi nõuetele vastavaid lukke ASle Skanska EMV vaid üks äriühing. Hankeobjektile esitatavate nõuete ja hanke maksumuse täpsustamiseks pidas ehitaja selle äriühinguga ligi poolteist kuud läbirääkimisi. 2002. aasta jaanuaris teatas ministeerium ehitajale selle äriühingu kasuks tehtud valikust, kuid juba nädala pärast otsustas teise äriühingu kasuks. Ministeeriumi esindanud isiku esialgsete selgituste kohaselt Riigikontrollile oli otsuse muutmise põhjuseks hankija suutmatus saada lukkude tootjalt kinnitus ühes hankega seonduvas küsimuses. Kui Riigikontrolli kogutud lisaandmetest nähtus, et selle saamine poleks vastava konkreetse nõudmise esitamisel olnud probleemiks, selgitati hankija muutmist väitega, et teine äriühing olevat lukke pakkunud mõnevõrra soodsamalt. Riigikontrollile selle kohta esitatud andmed ei ole oma koosseisult võrreldavad, ka on hinnapakkumised tehtud erineval ajal (konkureerivaid üheaegseid hinnapakkumisi ei võetud), mistõttu Riigikontroll jäi seisukohale, et lukkude hankija suhtes tehtud otsuse muutmine ei olnud piisavalt põhjendatud. Lukkude hanke korraldamine ehitaja kaudu tingis riigile lisakulutusi ehitaja üldkulude ja kasumimarginaalina arvestatud 600 000 krooni ulatuses. Riigikontroll märkis, et kui ministeerium olnuks hanke otsustajaks mitte ainult sisuliselt, vaid ka formaalselt, võinuks esialgu valitud hankija ministeeriumi otsuse vaidlustada, kuid ehitaja tehtud otsust vaidlustada ei saa.

Läbipääsusüsteemide rajaja leidmiseks ministeerium konkurssi ei korraldanud, kuna jõudis arusaamisele, et läbipääsusüsteemidega seotud küsimused tuleb lahendada väga tihedas seoses valve- ja signalisatsioonisüsteemide rajamisega, mistõttu nende kõigi ostjaks peaks olema üks isik - kas riik või ehitaja. Kuna valve- ja signalisatsioonisüsteemide eest vastutas ehitaja, otsustas ministeerium 2001. aasta novembris anda ka läbipääsusüsteemidega seonduvad hanked ehitaja kontrollida, jättes sellegi hanke puhul endale õiguse otsustada ehitaja allhankija valiku.

Sisuliselt korraldas ministeerium ehitaja taha varjudes kambrilukkude ja läbipääsusüsteemide saamiseks väljakuulutamiseta läbirääkimistega pakkumise, milleks tal neid hankeid ametlikult ise läbi viies oleks kulunud oluliselt rohkem aega.

Vaid ametlikud andmed

Eelkirjutatud tekst pärineb pea sõna-sõnalt Riigikontrolli kontrolliaruandest "Ehitushangete korraldus justiitsministeeriumi haldusalas". Omalt poolt pole me midagi lisanud. Nähes, kuidas seaduslikkust kaitsma kutsutud justiitsministeerium sedasama seaduslikkust väänab, mõtlen õudusega, äkki oligi Partsil salatoimik ja mis seal veel kõik kirjas võis olla. Huvitavam hoopis järgneb - Tartu kohtumaja ehitamise saaga, mida tõenäoliselt sealsamas kohtumajas arutama peaks. Lõpetuseks kaks huvitavat fakti: materjali ette valmistades selgus, et sama juhtumiga tegeleb tasakesi Äripäev, samas teavad "informeeritud allikad" rääkida, et üheks huviliseks on ka Keskkriminaalpolitsei. Oodake järge.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)