Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Totaalse totalitarismi vastu

MARVE TAMMET,      28. jaanuar 2009

President oma aastalõpukõnes seletas, et „me keegi ei tea“, millal majanduslangus pöördub tõusuks. Samas manitses ta mitte otsima süüdlasi „Eesti seest ega kaugemalt“ ning vannutas mitte kaotama „meie ühist usku“ riigi alustesse – „demokraatiasse, seaduste ülimuslikkusesse ja vabadusse“.

Kas pole siin tegemist olukorraga „vares tõrvatud katusel“? Seis on täbar, süüdlasi pole, kahelda ei tohi!..

Mõningad vapramad vaimuinimesed on täheldanud Eesti kiiret kaldumist totalitarismi. Lähiminevikust seostatakse seda nähtust natsliku Saksamaa ja nõukoguliku Venemaaga.

Totalitarismile iseloomulik väljenduslaad on: ÜKS juht, ÜKS partei, ÜKS riik. Pangem tähele, et ÜKS ei tähista sisulist ühtsust, vaid ÜHE valitsemist teiste üle. Idee iseenesest pärineb Uuest Teatamendist – apostel Pauluse kirjast efeslastele („üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa“). Teiste üle valitsemise vormiks on diktatuur ja ideoloogiaks fašism. Selle sünd on dokumentaalselt tõestatud Vana Testamendi Esimese Moosese Raamatu esimeses peatükis: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“

Piibli loos vendadest Kainist ja Aabelist süüdistatakse religioosse tõlgenduse järgi üksnes Kaini, et ta oli kade ja vihastus ilmaaegu. Keegi aga ei söanda seada kahtluse alla Kõigeväelise teguviisi. Sama kordub riikliku valitsemisskeemiga – ikka on viga persoonides: nõutakse kellegi tagasiastumist või väljavahetamist, mingi institutsiooni laialisaatmist või uusi erakorralisi valimisi. Süsteem iseenesest on aga püha ja puutumatu – selles ei tohi kahelda.

Silmitsegem mustades ürpides märulipolitseinikke, kui nad mõnes „demokraatlikus“ ja „vabas“ riigis veekahurite ja pisargaasi abil inimesi „rahustavad“. Mille poolest nad erinevad kurikuulsatest SS-i „mustsärklastest“, kes kunagi alustasid süütust saalivalvest, kui füürer omi kõnesid pidas?

Ainuüksi selliste üksuste olemasolu tõestab, et vabadust pole ja demokraatia ei toimi. Samas, kui niisugused repressiivorganid on kord ellu kutsutud, vanavad nad eneseõigustuseks tegutsemist. Ettekäändeks sobib ka provokatsioon. See kehtib kõikide süsteemide kohta, mis seatud teiste üle valitsema. Põhimõttel: kuriteo ennetamiseks on vaja kuritegu sooritada (NB! Kuninganna Esteri fenomen Vanas Testamendis).

Kui keegi eitab totalitarismi võimalikkust Eestis, vihjates meil valitsevale mitmeparteisüsteemile, siis küsiks: milles seisneb see „mitmus“? Sisuliselt on ju kõigil erakondadel ÜKS maailmavaade – soov teiste üle valitseda. See meenutab vägistamiskambakat: kuni ÜKS tegutseb, valivad teised kiimaliselt pealt ja turgutavad riista (s.t tugevdavad erakonda), et siis hakkamas olla, kui ÜKS on võhmal.

Kui keegi osutab „arenenud“ riikide edukale kogemusele nn parlamentaarse esindusdemokraatiaga, siis täheldagu, et teiste üle valitsemine seostub ka teiste kulul elamisega. Nagu tuntud püramiidskeemil põhinevates õnnemängudes: tipus asuvad alustajad roobitsevad raha kokku ja ülejäänutele jäävad üksnes tühjad pihud...

 

MARVE TAMMET, Antsla, Võrumaa

 



Viimati muudetud: 28.01.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail