Pealinn ihkab kodurahu

TOOMAS VITSUT,      09. mai 2007


26.–28. aprilli sündmused vapustasid Eestit. Kuid negatiivsed sündmused võivad eskaleeruda, kuni me ei räägi ausalt oma suud puhtaks.

Valitsus ignoreeris kohalikku omavalitsust täielikult ega informeerinud Tallinna linnavõimu oma kavatsusest monument teisaldada. Nagu tänaseks teada, kutsus linn tagajärgede ületamiseks kokku Kodurahu Foorumi, mis sai teoks 4. mail Salme Kultuurikeskuses. Osales enam kui pool tuhat inimest ja kõik soovijad said oma seisukohta väljendada. Arvan, et juba tänu sellele ühele foorumile on pisutki lootust kahe kogukonna lähenemisele.

Kuidas näeb välja kiretu ülevaade sündmustest, mis jäävad ilmselt musta leheküljena Eesti ajalukku? Politsei pidas kinni enam kui 800 korrarikkujat, kellest suur osa rääkis vene keelt ja umbes kolmandik eesti keelt; 99 inimest vajas arstiabi, üks vigastatu suri haiglas. Eraomanikele tekitatud kahju ulatub linnavalitsusele laekunud hinnangutel vähemalt 30 miljoni kroonini.

Monumendi-teema plahvatusohtlikkus pidi olema selgesti tajutav nii valitsusliikmetele kui ka volikogu ümarlauas osalenutele, mistõttu oli vaoshoitus eriti oluline. Pöördusin ettepanekuga dialoogiks nii Riigikogu põhiseaduskomisjoni kui ka õiguskomisjoni poole, kutsusin Välisministeeriumi esindajat ümarlauda oma seisukohti tutvustama, kuid asjata. Kahjuks tõrjusid praeguse valitsuskoalitsiooni juhtparteid kõik meie ettepanekud lahendada vastasseis dialoogi teel.

Peaminister Ansip kinnitas korduvalt, et tema juhtimisel astub valitsus kõik vajalikud sammud monumendi kiireks äraviimiseks Tõnismäelt. Nii ka juhtus, ja sellega võttis peaminister endale kogu vastutuse kõige järgneva eest. Ent ühtlasi, täites oma valimislubadust ja rahuldades oma isiklikke ambitsioone, paiskas Ansip Eesti riigi kriisi.

Olen otsinud vastust küsimusele: missugused sisulised probleemid lahendas ausamba teisaldamine Tõnismäelt? Vastust ei ole ma leidnud. 2. mail Riigikogu ees esinedes väitis Ansip, et "monument on kujunenud provokatsioonide keskmeks, mistõttu ei olnud selle teisaldamisega võimalik venitada".

Seepeale tahaksin küsida: kas nüüd, pärast ausamba teisaldamist, on provokatsioonid lõppenud ja tallinlaste jaoks alanud tavapärane elu? Ansipi hinnangul oleks ausamba teisaldamata jätmisega kaasnenud tagajärjed, "mille kõrval oleksid eelmise (üle-eelmise – Toim.) nädala sündmused paistnud tõenäoliselt süütu hullamisena".

Võib-olla olen oma hinnangutes ebaõiglaselt kriitiline ega tea kõiki asjaolusid, aga ikkagi tekib küsimus: miks informatsiooni ei jagatud Tallinna linnavolikogu või linnavalitsusega? Veel monumendi teisaldamise eelõhtul külastas kaitseminister Aaviksoo minu juhitud ümarlauda ja kinnitas, et monumendi juures algavad üksnes kaevetööd, mis viiakse läbi vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele ega puuduta ausammast.

Niisuguse vassimisega välditi dialoogi ausamba teisaldamise üle. Teema oli ebamugav, sest linnavolikogu oli pöördunud Riigikohtusse oma põhiseaduslike õiguste tagamiseks ning kohtumenetlus oli pooleli. Juba mõni tund pärast ümarlauda selgus, et kaitseminister valetas.

Hoolimata infosulust otsustas linnavõim vandaalide lõhutud linn uuesti korda teha. Likvideerisime kiiresti purustuste jäljed, taastasime ühissõidukite liikluse, kehtestasime alkoholimüügi piirangu ja abistasime ettevõtteid, kes kannatada said.
Kas lõhkujaid oleks saanud peatada, kui valitsus oleks linnavõimuga koostööd teinud? Nõustun valitsusega, et rüüstajateks oli vähem kui protsent meie muukeelsest elanikkonnast. Nende tegevuse põhjal ei saa üldistusi teha. Küll aga hävitas valitsus paari ööga kõik selle, mida me Tallinnas oleme püüdnud aastatega luua – s.o eelkõige eeldused mõistmiseks ja usalduseks erinevate kogukondade vahel. Kui valitsusparteid keelduvad ka edaspidi järjekindlalt arvestamast kohaliku omavalitsusega ning asumast dialoogi teravate küsimuste arutamiseks, siis kuidas kavatseb valitsus tagada demokraatia, millele on õigus mõlemal kogukonnal?

Üha enam saab selgeks, et valitsusringkondades valitseb hirm teisitimõtlemise ees. Valitsus kulutas ausammast teisaldades jõudu, aega ja raha probleemile, mis ei ole Eesti riigi jaoks esmatähtis, kuid mis muudeti selleks.

Seni pole vastust tervele reale küsimustele, küll aga püütakse igaüht, kes julgeb küsida või valitsuse dogmades kahelda, kuulutada Eesti huvide reetjaks. Kui tahame vaadata tulevikku ja leida konstruktiivset osa edasiminekuks, siis peame ka julgema suud puhtaks rääkida ja seeläbi ületada vastasseisu ühiskonnas.

KESKMÕTE:
Õigus demokraatiale on Eestis mõlemal kogukonnal.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (90)