Ajalehed häbenevad oma usaldatavust

TOOMAS ALATALU,      03. juuli 2002




Juunikuu keskel avaldatud järjekordne Eesti Vabariigi institutsioonide usaldatavuse tabel oli tähelepanuväärne kahes mõttes. Esiteks oli vabariigi presidendi usaldatavus jällegi tõusnud, sedapuhku 79%le (president Arnold Rüütli esimene näit oli 64%), olles kaugel ees valitsusest (51%) ja Riigikogust (45%), ehkki ka viimaste seis on pärast valitsuse vahetust kergelt paranenud.
Rahva kasvav usaldus presidendi vastu on eriti silmatorkav võrreldes nn kvaliteetajakirjanduse suhtumisega presidenti - olukorras, kus isegi parempoolsed erakonnad on leppinud presidendivalimiste võitjaga, jätkub ajakirjanduses halastamatu ilkumine presidendi aadressil ja eelmise presidendi rõhutatud esiletõstmine.
Meie ajakirjanike koolituskeskust ja selle tavasid teades on toimuv muidugi arusaadav - ühekülgne (mustvalge) haritus on taak, millest on raske vabaneda. Kummaliselt mõjub vaid teadmine, et meedia omanikud on jätkuvalt valmis seda tüüpi kirjatsurasid kinni maksma - ajakirjanduse usaldatavus on ju madalseisus. Ent eks saa sellestki üle, kui vastavaid andmeid lihtsalt ei avalda.
Kõnealuse küsitluse teine tähelepanuväärsus ongi selles, et andmed ajakirjanduse usaldatavusest jäid kvaliteetlehtedes mainimata. Üksnes SL Õhtuleht avaldas ajakirjanduse usaldatavuse näitaja - 44%. Tegelikult tulnuks mainida ka ajakirjanduse mitteusaldajaid, keda sedapuhku oli juba 50%.
Kui ma mullu lahkasin Kesknädalas Eesti ajakirjanduse probleeme, olid need näidud vastavalt 41% ja 48%? (vt Kesknadal 29. august 2001). Toona sai juhitud tähelepanu ajale, mil ajakirjandus kaotas oma usaldatavuse ja mitteusaldajad ületasid usaldajad - aastail 1999-2000 ehk siis Kolmikliidu võimuletuleku järel, mida tähistas poliitilise tsensuuri kehtestamine - avaldati vaid võimule sobivaid mõtteid ja autoreid. Tsensuur hakkas mõranema alles märtsis 2001, mil ka välismaalt tulnud survel anti ühes kvaliteetlehes terve lehekülg opositsiooni täita. (Eesti ajakirjanduse emaks tituleeritav Marju Lauristin ruttas küll kohe teatama, et seda pole mõtet lugeda, ent jää läks liikuma.)
Pole juhus, et muutuma hakanud olukorras "avastati" peatselt "kaks Eestit" (26. aprill 2001), ent selleks ajaks olid teatud protsessid juba liiga kaugele arenenud, et saanuks mõelda efektiivsetele vastumeetmetele. Rahvas ja poliitikud on järgnevalt pannud küll ametisse uue presidendi ja valitsuse, õukonnalehed aga jätkavad nii, nagu oleks kogu võimutäius endiselt õukonna ja nende presidendi käes. Välismaa tähtsates keskustes aga loetakse endiselt vaid kvaliteetlehti.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)