Lääne meedia loob Venemaast ekslikku kuvandit

 Rabavaima näitena tõstaksin esile inglise ajakirjaniku Jonathan Dimbleby arvamuse. Ta rändas mööda Venemaad kaheksa nädalat, kogudes ainestikku uue raamatu jaoks. Dimbleby kirjutab oma teost tutvustavas ajaleheartiklis: „Venemaalt tagasipöördununa olen kindlam kui eales varem, et venelased erinevad meist väga palju. Nad ei kuulu Lääne ühiskonda ega jaga selle väärtusi.“

Olemuselt on Dimbleby jutt nonsenss. Tõsi on see, et venelased elasid alles hiljuti läbi suuri kannatusi ja selle armid on siiani näha. Enamik venelasi poleks vastu seisnud võimu valimisteta üleminekule Vladimir Putinilt Dmitri Medvedevile – et igal juhul säilitada riigis välja kujunenud stabiilsus.

Putini lubadus asuda tööle peaministrina võib olla just tingitud soovist kinnitada venelastele, et mingeid negatiivseid üllatusi pole tulevikus oodata. Lääne meedia on Putini kavatsust hakata peaministriks tõlgendanud kui sõjakavalust jääda iga hinna eest võimule. Tegelikult ei pruugi Putin tingimata soovida võimu käes hoida. (Oma viimasel pressikonverentsil pidas ta Venemaa presidendina töötamist sama lustlikuks kui näiteks kaheksa aastat järjest ärireisil viibimist.)

Venemaa presidendina tegutsenud Putin suutis tagada oma kodumaale vajalikku stabiilsust. Pärast 1990-ndatel aastatel toimunud poliitilist ja majanduslikku kaost paranesid venelaste majandusolud tema valitsemisajal tuntavalt. Seetõttu eelistavadki venelased praeguse võimustruktuuri edasikestmist ega soovi muudatusi.

Venelastele on sõna „demokraatia“ sümboliseerinud perioodi, mil Venemaad valitses Boriss Jeltsin. Sel ajajärgul hävitas inflatsioon keskklassi säästud. Endised kommunistliku nomenklatuuri esindajad ja noored neokapitalistid „privatiseerisid“ suure osa riigi majandusest oma taskutesse. Terve elu rasket tööd ausalt teinud eakad inimesed jäeti sisuliselt nälja ja külma kätte.

Olla venelane – see tähendas Jeltsini ajal alanduse ja häbi tundasaamist. Välismaised investorid kohtlesid Venemaad kui oma kolooniat, ja Jeltsin läks nende soovidega kaasa. Jeltsini-aegsetel valimistel manipuleeriti häältega täpselt samapalju kui praegu. Valimisi mahitasid tollal välismaalased, kes soovisid Jeltsinit iga hinna eest võimul hoida, kuna ta kaitses nende ärihuve. Säärasest „demokraatiast“ ei soovi venelased enam midagi kuulda, aga teistsugust pole nad kunagi kogenud.

Kas võime öeldust järeldada, et venelastel puudub seos läänemaailmaga? Loomulikult mitte. Õppige tundma nende muusikat, kunsti ja kirjandust, jälgige, kuidas venelased suhtlevad omavahel. 70 aastat keeldus kommunistlik rezhiim tunnistamast religiooni olemasolu ja levitas ateistlikku maailmavaadet, kuid sellest hoolimata elab Venemaal proportsionaalselt sama palju kristlasi kui näiteks Prantsusmaal või Kanadas.

Praegu erineb Venemaa poliitika tõepoolest Lääne omast. Tulevikus võib Venemaa hakata tasapisi liikuma demokraatlike väärtushinnangute suunas, kui minevikust saadud traumad on piisavalt paranenud; aga võib-olla ka mitte. Siiski jääb Venemaa alati üheks osaks Lääne maailmast.

Venemaa tugevast vastuseisust hoolimata otsustasid lääneriigid hiljuti tunnustada Kosovo iseseisvust. Venelaste arvates suhtub Lääs nende arvamusse ükskõikselt ja üleolevalt.

Venemaa ja Lääne vahelise külma sõja taastekkimise võimalus on siiski väike. Naftamüügitulude kaudu järjest õitsvamale järjele jõudev majandus muudab Venemaa üha modernsemaks ja elujõulisemaks riigiks. Paanikaks pole põhjust!

Gwynne Dyer (London) on töötanud ajakirjaniku ja rahvusvaheliste suhete lektorina ligi 25 aastat. Ta on teeninud kolme riigi mereväes, olnud akadeemilisel tööl Sandhursti Kuninglikus Sõjaakadeemias ja Oxfordi Ülikoolis. Tema kommentaare avaldavad regulaarselt 175 ajalehte 45 riigis.

Jaga |