Kui lõpetaks sõjahüsteeria

Vene ohule viidates räägitakse sõjast Ukrainas. Samas pole keegi seal kellelegi sõda kuulutanud. Palju on kirjutatud Ukrainast, kus kõik sai alguse Euroopa Liidu assotsiatsioonileppe pakkumisest. Sellest algas Maidan, ja siis olid kaalukausil nii Venemaa kui ka Ameerika huvid.

Samas käis riigisisene võimuvõitlus ja eskaleerus vastasseis Donetski venelastega.

Moskva eriteenistused nuusutasid ohtu, et kaotavad baasid Mustal merel, ja võtsid kaasmaalaste abiga tagasi 1954. aastal Ukrainale kingitud Krimmi. Selleks korraldati referendum, ja venelastest koosnev elanike põhimass soovis taasliituda emamaaga.

Nii kurb kui see ka pole, aga Lääne eriteenistused magasid selle võimaluse maha. Kogu jõud oli rakendatud Kiievisse ja mujale neil silmi ei jätkunud.

Ning kui Ukraina väed hakkasid Donetskit pommitama, võttis Venemaa maha sealsed uusimat sõjatehnikat valmistavad tehased ja vedas need tagasiteele asuvate toidukonvoiautodega üle piiri.

Relvastuse müük on Vene majanduses sama tähtis kui tooraine ja see on peamine sissetulekuallikas.

Nüüd, kus Euroopa Liit hoiab Venemaad sanktsioonide all, kannatab kogu Liit ise endaloodud kitsenduste käes. Kaubavahetust ei ole, raha ei liigu. Vaikselt on suurriigid juba ammu soovinud boikotti lõpetada, aga Merkeli kildkond on vastu.

Suurkannatajaks on ka meie majandus.

„Me lõime eurodirektiive väga jäigalt tõlgendades endale ise takistuse ja nüüd kangelaslikult ületame seda takistust,“ ütles Eesti Raudtee nõukogu esimees Raivo Vare, sest 2015. aasta lõpetas Eesti Raudtee 6,3 miljoni eurose ärikahjumiga. Kuid kaubavedu ähvardab veelgi väheneda Venemaa otsusest tõmmata Eesti-transiiti drastiliselt koomale: kaheteistkümnelt kuue rongipaarini päevas. Need pidavat aga olema esialgsed arvud, mida mindi Moskvasse Eestile soodsamaks kauplema.

Meie nooruke peaminister eksis, kui ütles, et süüdi on Vene sanktsioonid. Olgem ikka objektiivsed, sanktsioonidega alustas esimesena Euroliit, mitte Putin, ja meie valitsus klähvis truult kaasa.

Huvitav, mida nüüd loodeti saavutada oma läbirääkija-mehe Venesse saatmisega? Et nad taastaksid transiidi ja hakkaksid uuesti meie kaupu tarbima, kuulates siit iga päev meiepoolset mõnitamist?

Venemaa elab omas mahlas ja meie ei pea nende poliitikaga nõus olema. Aga me oleme naabrid ja peaksime olema niipalju targemad, et lõpetama igasuguse hüsteeria ja asuma tarka äripoliitikat ajama. Hea eeskuju on Soome. Nemad leppisid Salla piiripunktis kokku ja sealt enam migrante sisse ei tule. Mis sellest, et Euroopa Liit vastu oli.

Riigiasjus on vaja selgroogu, ja seda Soome presidendil on küllaga.

Meil on veel võimalus päästa põllundus, pakkuda piimatooteid, Venest oleks kasulik odavat kütust osta. Saaksime inimestele anda tööd. Ja mis peamine, ei peaks väikeveokiga Jaapanisse piimapulbrit pakkuma. Naaber kõrval ostaks ära.

Meil on Venemaa-kogemusega välisminister – Marina. Usun, et tema suudaks oma kolleegiga ühises emakeeles kokku leppida. Diplomaatia Venemaaga oleks palju targem tegu kui sõjalist vanarauda kallilt kokku osta, teades, et ikkagi oleme nõrgemad.

Pole ka vähetähtis, et NATO viienda artikli käivitumine on üsnagi raske, sest ega ka neil seda väge eriti palju pole. NATO jõud on juba sõjakoldeis ja sealt meile ei jõua neid keegi kiiresti tuua.

Seega, lõpetagem sõjahüsteeria, asugem läbi rääkima ja jõudkem eelkõige rahvusvaheliste rahukokkulepeteni. Siis pole ka majandus enam kaugel. Kogu Euroopale.

KESKMÕTE: Lõpetagem sõjahüsteeria, asugem läbi rääkima ja jõudkem eelkõige rahvusvaheliste rahukokkulepeteni – siis pole ka majandus enam kaugel.

AIVO OINA, kodanik

Toimetuselt: Kesknädala autor Aivo Oina astus 2016. aastal välja EKRE-st ja ühines Keskerakonnaga.

Jaga |