Pilk tulevikust minevikku. Kuriste külapäeva näitel

Veendumus ei eelda absoluutset Tõde ega peagi seda tegema. Puhas Tõde oleks puhas masendus: ütleks näiteks, et rahvakillu omariiklus pole majanduslikult jätkusuutlik. Kui sellele ei vastanduks subjektiivne veendumus ja usk omariiklusse, teeks liberaalne peaminister otsemaid ettepaneku: koondame riigi ära. Selle mõttega meid vist juba harjutatakse. ?nneks kujundab rahvas laulupidudega tõesemat ja uhkemat tulevikku: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Elagu Eesti 100!” Uhke igavikuline tunne. Aga piinlik, kui külad – rahvuse häll – on räämas ja valitsus oma rahvast külaelust isegi võõrutab.

Kuriste külapäeva pihtimused

Kuriste Haridusselts pidas traditsioonilist piirkondlikku külapäeva ühel oktoobrilaupäeval kohaliku õigeusukiriku endises koolihoones. Aegu ja omanikke näinud koolimaja on nüüdseks kümme aastat haridusseltsi oma olnud. Leida Kraavik, Ille Kõrva, Ester Teppart eelkõige ja teised kanged piirkonna külade perenaised on projektitoetustega selle hoone osaliselt juba “eurokõlblikuks” ehitanud. Plaanid on suuremad, projektikirjutamised jätkuvad. Aga tulevik on tume.

Külapäeva korraldajate põhimure oli: kas rahvast ikka tuleb? Kuriste üritustele on üldiselt tuldud. Seekord said omatoodangu-laadast lusti ja ilu üle 30 lapse, nende emad ja vanaemad. Ja veel viis külameest pluss preester isa Sakarias.

Rahvas jagus parasjagu kaminasaali ära. Tehti loteriid, kus iga loos võitis. Oli peamurdmist ja taipu nõudev viktoriin kohaliku eluolu ja ajaloo tundjatele. Näitemänguga astusid üles Kassari naised Ester Tammis ja Evi Sadul.

Laulu- ja vestlusringi vedas seekord isiklikult preester Sakarias (Jaan) Leppik kitarriga. Just preestri jutt ja tema oma laulud, mis kui pildikesed Eesti elust enesest, viisid selle loo kirjutaja kimbatusse.

Kas tsiteerida Sakariast sõna-sõnalt? Aga meeleolu pole ikkagi edastatav. Või tuua lugejani ühenduse Kodukant Hiiumaa esinaise Ester Tammise muremõtted Kodukandi rahastamisprobleemidest täies mahus ja tänases teadmatuses või … rääkida hoopis üldistatult külaliikumise tulevikust?

Naised on ärksamad

Viimane variant näis optimistlikum. Tegelikult pole  Hiiu külaliikumise seis tänini väga pessimistlik. Kõpu kirik-rahvamaja sai uue katuse. Selle kandi naised on ärganud ja ärkvel ning söakad oma ettevõtmistes kui alati. Sama kehtib Pühalepa ja Kuriste haridusseltsi naiste kohta.

Huvitav on tõdeda, et just Hiiu naised olid ennemuiste väga vastalised, kui Konstantinoopoli ortodoksiusk ehk õigeusk Hiiu meeste omatahtsi ja mitte tsaari ukaasiga saarele toodi. Määravaks sai tollal kirikukoolide ja haridusperspektiivi sünd külas. Naised soostusid tollal meestega ühte nõusse, ja nüüdseks on naised külakogukonna, täpsemalt, kirikukoguduse koos  külaliikumisega toonud tänapäeva. Olge tänatud, Hiiu naised!

Aga ajalugu pole veel otsas ega ka tulevik sedavõrd tume kui vahel hirmutatakse. Külaliikumise  vastupanuvõitluses globaliseerumisega ei osale küll kõik, ja see polegi kohuseks kellelegi. Pigem vajame veendumust või usku või vähemasti filosoofiat, et just külaelu traditsioonide elujõulisus annab rahvale tervendavad juured.

Kas külakogukond säilib ja jääb!?

?leilmastumine sünnitab globaalküla. Väikerahva oma külakogukond hääbub. Nii väidab statistika. Kuid teada seegi, et on “väike vale”, “suur vale” ja “statistika”. Statistika alusel ühiskonna tulevikku ennustada pole teadlaste arvates teaduslikum, kui seda oli teaduslik kommunism.

Ajalugu õpetab! Kuid ainult neid, kes ise tahavad õppida. Ajalugu iseenesest pole suuresti muud kui “pilk tulevikust minevikku”. Minevikku austamata elad tulevikuta just siis ja seeläbi, kui sinu olevikulistel tegemistel puudub sügavam mõtestatud veendumus: pead ehitama tulevikku. Sest on käskude käsk: sigi ja säilita elu. See puudutab nii perekondlikku titetreimist ja edasist laste lõimetishooldust kui ka hoolt vanurite ja pensionäride eest.

Kuid eelkõige puudutab see valitsevat hoiakut rahvuse hälli, külakogukonna suhtes. Külainimesed tegid esimese üldlaulupeo – ja juba 1869 (!) algas Laulev Revolutsioon. Eestluse ärkamine ja riikluse äratundmine on seeläbi tõesti eelkõige laulukultuurilugu. Tuleval aastal toimub XXV juubelilaulupidu. Laulmine on taas kord au sees ja õnneks juba uuesti läbi mitme aasta. Ei tahaks mõelda, et rahvus on jälle ohus. Kuid just sellistel pidudel taastub ja summeerub rahvuse ohutunne kaitsetahteliseks veendumuseks ja Tõe jõuks. Ligilähedast tähendust pole mis tahes kulutustel kaitse-eelarves. Liiati libaeelarves, mis praegu õigemaks kärpimisel.

Kultuur on võimsaim kaitse

Aga pange kõik tähele: suurimad kärped eelarveaastaks 2009 tehti Kultuuriministeeriumile. Juubeliaasta juubelipidu ja kultuur ei vääri tänase valitsuse silmis võrdlust poisslastele pakutava “paugutamislusti” tähtsustamisega. Kaitse olgu rahastatud; pole me sellele vastu. Kuid kultuur peab samuti olema kõrgtasemel rahastatud, kui kultuur ongi võimsaim kaitse. Ja mitte ainult pealinnas!

Just erakondade võitmatu võimutahe (mitte kaitsetahe!) sünnitas koalitsioonivalitsuses poliitpopulistliku libaeelarve, mida nüüd “normaliseeritakse”. Kuid nagu ikka, nagu alati – kultuuri, ja just maakultuuri ning külakogukonna arvel.

“KODUKANT”, Eesti külaliikumise ainus tõsiseltvõetav üleriigiline koondis, pole täna enam eelarveridade loetelussegi mahtunud.

Külakultuuri ei saa arendada linnas, liiati pealinnas. Ometi näikse seda üritavat portfellita portfellikandjad ehk regionaalministrid. Kui Peata Ratsanikud kalduvad nad haldusreformi üha uuesti ja üha lollikindlamalt valla-tapu-trallideks kujundama! Kui sedavõrd jabur ja ainuüksi kokkuhoiust johtuv Peata Ratsanike vaimusähvatus tuleviku Eestit kujundab, siis võiks sellise ministriameti ära koondada.

Rahutuks teeb ka kogu liberaalide koalitsioonivalitsuse nägemus turuvabadusest kui tururabandusest. Riik pole ainuüksi parlamendienamus ja peaministri tõde maksupoliitikas ainumäärav. Riigilik pole ka liberaalide auküsimuseks kujunenud linnamehe kättemaksuiha küla ja maanaise vastu: kuidas kolhoositar, sindrinahk, julges  partei- või nõukafunktsionäärist  rohkem raha teenida; kapitalism lööb korra majja. Lõigi! – rahvas lahkub rahvusriigist.

Valitsusel puudub kestmajäämise kava

Rahvusliku arengu eduaruanne Anno Domini 2008 räägib veel muustki. Muu hulgas pihib, et Eestis on puudu maatöölistest ja maarahvast. Ja seda majanduslikust, mitte aga regionaalpoliitika aspektist lähtudes.

Tegelikult puudub Eesti valitsusel põhiseaduslikus korras  rahvuse kestmajäämisele suunatud  tegevuskava ja isegi ajalootunnetus, mis õpetaks: kaob külakogukond, kaovad traditsioonid; kaovad traditsioonid, kaob kodutunne ja polegi enam kodukaitsetahet; pole kaitsetahet, kaovad Eesti mets ja maa.

Ilma külata, kiriku- ja külakogukonnata pole Maarjamaa enam eestlase Hingemaa. Nii hoiatab tänane pilk tulevikust minevikku.

HILLAR PADU, sotsiaaldemokraat

Hiiumaa, Käina vald, Taterma küla

Jaga |