Haiguste ravi…

HELDUR JÕGIOJA,      12. veebruar 2003


Selliseid kirju ilmus aastate eest seintele pea igas Eesti suuremas linnas. Tegu polnud küll löövate loosungitega nagu "Elagu Eesti Vabariik" või "Venelased välja", mis isamaaliitlaste silmis kirjutaja kangelaseks teinuks.

Pean tunnistama, et viisin kunagi salaja lilli mitmele keelatud hauale Tartus, kuid mul ei tulnud kunagi pähe tagasiteel kuhugi haakristi joonistada või punaste monumentidele sodida. Ka vene sõdurite haudadele mitte. Sõdida saab vaid elavatega.
Muidugi, hinges olime kõik Eesti Vabariigi pooldajad, kuid kirjad seintel ja räsitud monumendid poleks linnu eriti kaunistanud.

Kõik pole välja hüüdmiseks

Mis saaks, kui me toona või nüüdki kirjutaks avalikkusele lugemiseks kõike, mida mõtleme, arvame või tahame. Linn pole peldikuseinaks ühegi valitsuse ajal. Mälestusmärkide kallal pusimine oli hoopis punaste meelistegevus - sõda monumentidega algas nende võimuletulekuga. Eestlane, kes oma riiki ootas, ei pidanud selliseid meetodeid õigeks.
Nüüd, kus meil on oma riik, võiks mõned monumendid paika jääda. Saja aasta pärast on nad vaid julma sajandi tummad tunnistajad, kus kaks röövlit üksteise võidu Eestis põlisrahvast represseerisid, oma seadusi ning kombeid peale surusid.
Seinte ja monumentide määrimine on huligaansus igas riigis, ja kui keegi väidab vastupidist, siis tahaksin näha seadust, mis seda mõnel maal lubab ja heaks kiidab. Huligaansus jääb huligaansuseks ja selle poliitiline alltekst ei muuda asja olemust. Inimlikult on arusaadav noorte inimeste toonane soov saada Eesti vabaks. Ja nende kannatustest on kahju, kuid poliitiline protest suvilavargustega läbisegi jätab vähemalt ühe noormehe puhul küll kummalise mulje. Kas see ongi nüüd riik, mida nad soovisid?
Ei tookord ega nüüd Euroliidus saa vist keegi aru loosungist "Venelased välja!". "Kommunistid välja!" - see oleks küll sobinud. Kuid praegu on Ain Seppiku hukkamõistjate hulgas ekspunaseid, kommunismivastaseid õnnetuid, kes trügisid komparteisse, kuid ei võetud, püssipõmmutajaid-valetajaid, valevandujaist sõprade-seltsimeeste Siberisse saatjaid, kus Jüri Kukk elu jättis. On Veksa-KGB tegelasi, kellel, nagu ka erastamiste-ärastamiste ja bensiinisolkimise korraldamise eest lausa kiidusõnu pälvinutel, polnud süümevandega mingeid probleeme. On küüditamise avalikke kiitjaid kõrgeima patronaazhi all.

Seppik on teise erakonna mees

Tema puhul tuleb asja uurida. Ja häbimärgistada nagu omal ajal sõjasüütajaid ning teisi väga halbu inimesi. Küllap ta kunagine töö kohtunikuna selgus alles täna, varem polnud keegi kuulnud, et kohtunikuna mõistis ta kohut ENSV Kriminaalkoodeksi järgi.
Ain Seppiku vastaste süüdistuste ülespuhujaile esitaksin mõne küsimuse: kuidas reageeriks KAPO? kuidas suhtuksid nemad ise mõne Vabadussõja monumendi mõnitamisesse ja fashistlike noorte sümbolitega kaunistamisesse? Kui see pole lubatud praegu, miks pidi eelmine riik sellist barbaarsust lubama?
Kui me laskume bolshevike tasemele, kes olid monumentide lõhkujad ja hauarüüstajad ning ülistame samalaadsete tegude sooritajaid vaid seepärast, et see on valimiste eel kasulik, siis on selle kampaania algatajatest lihtsalt kahju. Võiks tõsisemate asjadega tegelda - uurida, kes Eesti laevad maha parseldas, kahjulikud WTO lepingud sõlmis või juulilepetega lojaalset kodanikkonda suurendas.
Mõistan, et hirm Keskerakonna ees paneb haarama ükskõik millisest niidiotsast. Võimule pääseda oleks muidugi vaja - elektrijaamad ja sadamad jäid toona müümata. Kuid hästi töötava ministri kangutamise puhul tuleb vägisi pähe mõte, et äkki tahetakse taas paika panna asjatundmatu, kuid oma mees, kes politseid koondaks, toimiva süsteemi lõhuks ja
kuritegevuse languse peataks. Kelle huvides seda kord tehti ja tulevikus ehk taas tehakse? Uus luud pühiks muidugi hästi - lausa platsi puhtaks. Eriti headest tegijatest. Tuleb välja, et Ain Seppiku kukutajate ja allmaailma huvid langevad kokku.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)