Pean siinkohal silmas ka aunimetuste jagamist ja allesjäänud arhitektuuriväärtuste hoidmist. Miks just need? Aga sellepärast, et lausa ülekohtune tundub, kuidas meil antakse avaliku elu tegelastele igasuguseid tiitleid ning mil viisil meie arhitektuuripärandil lastakse vaikselt hääbuda ja laguneda.

Ebaõiglane tundub just Aasta Emade ja Aasta Isade valimine. Viimati anti Aasta Isa tiitel Urmas Kruusele. Jah, lasterikas isa ta muidugi on, kuid miks ei anta sellist tiitlit kellelegi lihtrahva hulgast? Kas need tunnustusejagajad ei viitsi otsida üht tõelist Aasta Isa?

Kumb on sellist tiitlit rohkem väärt: kas linnapea, kes elab küllaltki priske palga peal ning saab oma küllusest anda lastele armastust ja hoolitsust, või hoopiski ühe vaese pere isa, kelle tänamatult väike palk on pere ainus sissetulek? Pole aga võimatu, et vaese isa pere saab oma isalt enamatki kui rikka isa pere. Kui linnapea annab anni oma küllusest, siis vaene isa annab oma lastele kõik, mis tal on.

Eriti ebaõiglane on selline esiletõstmine pere äraelatamise nimel rügavate üksikisade suhtes, kes vääriksid seda tiitlit kaugeltki enam kui mõni rikas avaliku elu tegelane.

Teiseks kurvaks asjaoluks on see, et meie ajaloopärandi säilimist üritatakse kuhugi kõrvale lükata, justkui lootes, et küll ta siis vaikselt välja sureb ja pole enam tülinaks. Üheks näiteks sellest võiks olla, et viimati eraldati Ajaloomuuseumile uute eksponaatide ostmiseks naeruväärne summa - 40 000 EEK. Üldrahvalike pärandväärtuste koha pealt on selline rahakogus täiesti kasutu.

Ajalooliselt väärtusliku vara hulka kuuluvad ka meie kirikud. Neist paljude olukord on katastroofilähedane. Pühakojad lagunevad, kuigi tegelikult peaks olema meie riigi kohus hoolitseda meie ajaloopärandi säilimise eest. Sama jutt käib näiteks ka varisemisohtu jäetud Narva bastionide kohta.

Meie valitsus aga mõtleb ainult Euroopast ja Euroopale ega hooli, et Eesti riik on tegelikult samahästi kui koopas. Võrdluseks: vedur sõidab eest ära, aga vagunid seisavad paigal. Kui see olukord jätkub, pole Eestist varsti enam midagi järel - on vaid üks äraeurostatud maalapp ühe mere kaldal.

Tehkem, rahvas, siis nii, et seda ei juhtuks!

ROBERT KALLASMAA, Tallinn