Ülekohtused majad

URMI REINDE,      22. september 2004


Riik tappis kõige tublimate kodanike lojaalsuse ehk miks Merivälja majaomanik Ivar Taruste astus välja Eesti kodakondsusest

"Vene ajal ei lubatud garaazhi majale lähemale ehitada, ja seepärast sattus see reservmaale. Eesti võim võttis reservmaa ära, tagastas selle õigusjärgsele omanikule, see müüs edasi neile, kel oli miljoneid sinna uus maja peale ehitada, ja nii lammutatigi meie garaazh ära," kurdab üks proua Piritalt, kes keeldub oma nime lehte lubamast, "sest nii piinarikas on seda meenutades kõike uuesti läbi elada". Proua kirjeldatud sedasama stsenaariumi pidi kerkisidki vanade majade vahele uued – ülekohtused majad.

Kesknädala ajakirjanikud kutsus Piritale ja Meriväljale ringsõitu tegema Ivar Taruste, kes on pool sajandit Merivälja elanik ja samuti uuema vabariigi ajal oma krundi reservmaast ilma jäi. Prouasid ja härrasid, kes meile oma reservmaast ilmajäämise lugusid olid nõus rääkima, oli mitu. Kuid enamik neist ei soovi oma nime trükimustas avaldatuna näha, nagu too Pirita prouagi. Sest kardetakse õigusjärgseid omanikke, uusi naabreid, kinnisvaramaaklereid, linnaametnikke, üldse "igasugust jama", mis alles nüüd tasapisi hakkavat vaibuma. Kodune koledus ja kaklused maa pärast on kokku kestnud kümmekond aastat.

Eestlane allub võimule ja jõule
Ivar Taruste ütleb, et veel mõni aasta tagasi oldi kõik koos kõvad võitlejad, koguti allkirju, pöörduti kohtutesse, ajalehtede ja erinevate parteide poole.
Nüüd on tema peaaegu et üksiku sõdurina võitlusväljale jäänud, sest eestlase vaim on võimule ja jõule kerge alla andma, tõdeb ta kurvalt.
Tema võitleks ikka edasi! Ta astus välja riikliku ebaõigluse vastu, kui seadustega inimestele kuulunud maa ära võeti ja enam miski muu ei aidanud, astus ta välja ka Eesti kodakondsusest.
"Kolmest pojast üks, kes on lõpetanud Tartu ülikooli ja õppinud ka mujal, sealhulgas USAs, lahkus Eestist päriselt Austraaliasse ega taha siia tagasi tulla. Ka ise peame abikaasaga plaane Eestist ära sõita," räägib Taruste.
Miks? Tavaliselt otsivad eakad inimesed ju elu teisel poolel stabiilsust ja kindlust, mitte uusi seiklusi ja elu järjekordset sisseseadmist.
Kuuleme vastuseks, et praeguse Eesti Vabariigi üleüldises ebaõigluses üks endast lugupidav inimene elada ei saa, muidu kaotaks ta eneseväärikuse.
Mis nii karmid hinnangud on põhjustanud? Kui Pirital ja Meriväljal pealiskaudsegi pilguga ringi vaadata, ei saa öelda, et just seal elanikkonna kõige õnnetum kiht elaks.
"Põhjus on ikka see reservmaa!"
Reservmaa on maa, mis ületas paljude tallinlaste-majaomanike 600-ruutmeetrise krundi suuruse. Kui vene ajal oli krundiks mõõdetud 900 või 1200 ruutu, siis Eesti Vabariik võttis omandireformiga selle osa ära, mis 600st suurem oli.
Jah, tõesti, aastaid tagasi käis nende reservmaade ümber kõva kätš. Tegu on ju kinnisvaraliselt erakordselt soodsate kruntidega ja see pimestas nii seadusandja, kohalike ametnike kui ka õigusjärgsete omanike silmad. Maa-jagajate ja ebardliku seaduse väljatöötajate näol oli ju tegu suurel määral nende inimestega, kes vene ajal olid nn ilmajääjad või ilmaolijad. Seadus tekitas vihkajaid endisi omanikke, kes nägid, et mingid "veneaegsed" tüübid olid nende eestiaegsetele karjamaadele majad peale ehitanud, kujutage ette, neilt luba küsimata!
Olen kuulnud, et nii mõnigi õigusjärglane tahtis oma endist karjamaad koos majaga tagasi saada, et inimesed välja ajada ja ise sisse kolida või maha müüa. Sest maa oli ju nende! Kuid oh pagan, seadus võeti ikkagi nii vastu, et "veneaegsed" jäid sisse ja said oma 600 meetrit "minu maad" ka veel kätte.
Seda ahnemalt klammerdusid õigusjärglased aga selle 300 ruutmeetri külge, mis "veneaegsest" krundist üle jäi, ja kui naaberkrundilt ka veel 300 ära lõigata, oligi 600 ruutu koos, mida andis juba krundina edasi müüa. Mõnel vedas nii, et sai neljalt krundilt kokku üsna suure tüki … Ja tehingu päranduseks neli tigedat naabrit.
Täpselt selline lugu juhtus tolle Pirita proua ja tema kauaaegse naabriga, et nende kahe maja vahele on kerkinud nüüd üks uus "kahemiljonimaja" koos äsjaste naabritega.

Elu sajatuste keskel
Olen imestanud nende uuema eesti aja inimeste üle, kes investeerisid mitte vähe ja julgesid sisse kolida sedavõrd vaenuliku ümbruse aurasse. Ise küll ei tahaks, et minu peret või minu lapsi oma kodus kogu aeg vihkavad pilgud saadaksid. Küll aknas, küll õues, küll tänaval. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean, kuidas reservmaade äravõtjatele igasuguseid õudusi ja isegi surma palutakse. Nagu teada, on mõne puhul need kurjad soovid täitunud …
Eks Merivälja põliselanikud saavad aru, kellele viitan.
Laiemale lugejaskonnale teadmiseks, et eesti elu on tõestanud, et vanasõna kõik halb, mida teed teistele, tuleb sulle endale topelt tagasi osutub siiski tõeks. Ainult aeglaselt jahvatavad need issanda veskid, liiga aeglaselt inimese ajaliku eluga võrreldes.

Messias Mereste ei suutnud päästa
Merivälja ja Pirita rahval oli Riigikogus ka oma saadik – akadeemik Uno Mereste. Erakordselt sümpaatne ja tark inimene, kuid ahnuse ja julmuse jõu vastu ei suutnud temagi midagi. Ta sai rahvaesindajate valimistel noil aktiivse võitluse aegadel 11 000 häält. Tema programmist ja lubadustest mäletangi ainult seda, et ta läks Riigikogusse lahendama reservmaade probleemi. Ja tegi seda Reformierakonna koosseisus, kellel on küll hoopis teistsugune ideoloogia kui võidelda õigluse eest. Või vähemalt ei ole kogu selle erakonna eksistentsi ajal näha olnud, et neid huvitaks töökate ja tublide kodanike, nende ausate maksumaksjate eest seismine, kes tegid oma põhitöö ja elasid oma põhielu vene võimu all. Muuhulgas ehitasid nad tohutus korteripuuduses ise majad ja peaksid seetõttu Reformierakonna ettevõtja-sõbralikele parteilastele igati sobima. Ometi selgus see, mis selguma pidi: mõisted õiglus ja Reformierakond ei kuulu kokku. Palju paremini sobivad raha ja Reformierakond …
Täna me teame seda. Kuid kümme aastat tagasi inimesed uskusid ja hääletasid õiglase lootuse poolt, ja selle lootuse nimi oli Uno Mereste. Täna on Ivar Taruste andmetel Mereste krunt alles koos reservmaaga, paljudel ilma reservmaata.
Mis oleks olnud parem lahendus, kui trügida teiste õue lammutama ja buldooseriga sõitma, küsin. Taruste hüüab: asendusmaa! Kas linnal või riigil maad vähe on, ka mereäärset! Las riik oleks jaganud õigusjärglastele samasugused karjamaad ja sood kätte, nagu neist 1940ndal maha jäid.

Buldooseriga kasvuhoone vastu
"Miks võeti minu kasvuhoone ära ja heakorrastatud aed? Mul olid kastmiseks isegi torud krundi alla veetud! Ja ühel mehel oli siin koguni dendroaed, mitukümmend aastat rajatud. Ikka lasksid, raiped, buldooserid peale! No mis lojaalsust riigile sa niimoodi nõuad." Taruste on ikka päris vihane.
Sama meelt on pr Agnesse Juhanson, kes küll nii karmilt ei väljendu, sest eks temal ole ka pisut rõõmsamalt läinud. Tema ja hiljuti siitilmast lahkunud abikaasa Aleksandri krunt jäi alles sellepärast, et nad andsid õigusjärgse omaniku kohtusse ja võitsid esimese etapi. Omanik hakkas kartma, et krunt võetakse kõige täiega tagasi ja soostus tagasisaadud reservmaa müüma "veneaegsetele" omanikele, ja seda võimalust Juhansonid õnneks ka kasutasid, makstes summa, mis ulatus sadadesse tuhandetesse kroonidesse. Kuigi õunapuud on alles ja naabriaknani nüüd ikka rohkem kui meeter maad, jäi mõru maitse südamesse.
"Miks mina nii palju maksma pidin nende lambakarjamaa eest," ütleb ta, kuid pahandamist ja viha tema hääles ei ole. Pigem teevad talle muret puusaproteesid, sest "päris puusad jäid siia krunti, kus aastakümneid mehega töötasime. Tassisime mulda ja liiva ja labidatäite kaupa täitsime soist pinnast. Eks kõik teavad, kes siin aeda harinud on. Ja maksime ju ise kõik kanalisatsioonid ja ühendused ja torud … Mehe haigus süvenes ja kiirenes ka selle maa asjaga, ja lõpp tuli …"
Jah, kes meist saab maa hauda kaasa? Või maja, või korteri? Kuid Eesti omandireformi innukust vaadates hakka või uskuma, et saab.

Kas viskame kõik õigluse puu taha?
Pr Juhanson ühena vähestest siiski jagab Ivar Taruste valmidust ja arvab, et peaks võitlust jätkama. Et äkki oli makstud raha liiga suur ja äkki tehti hoopis valesti, et maksti?
Kahtlema jääme meiegi, sest eks nüüd ole Euroopa Liit ja uus õigusruum, mis ütleb, et vara oli eraomand ka siis, kui ta ei kuulunud paberite järgi sulle (nt reservmaa), kuid kui riik selle eest maamaksu võttis – ja maamaksu maksid selle õnnetu reservmaa eest kõik Pirita-Merivälja "veneaegsed" omanikud" –, siis tunnistas riik ju seda maad kui eraomandit? Kui nii võtta, siis ega see 600 ruutu ka eraomand polnud, kogu krunt kuulus ju täiega riigile. Eesti vabariik on siin selgelt oma tublidest töökatest kodanikest seadusega üle sõitnud, rahvusliku õiglustunde puu taha visanud ja ühiskonna sisse mürgipuu istutanud, mis üha oma tapvaid vilju kasvatab. Mis see Lihula värk kah muud on kui üks vihkamise ja vaenu purse, mida aastaid üritati meie väikese heitunud rahva vaimu vägistades maha vaikida. Ühel päeval prahvatab vimm, mis kogunen´d salaja.
Jätame pr Juhansoni koduväravale koos mõnusa tsau-tsau tõugu Berryga, kes alguses, nagu meile tundus, meie peale urises, kuid perenaise "tõlke" järgi ainult norskas. Kas selleks peab tõesti koer olema, et eesti elu traagilised ekstsessid vaid mõnusalt norskama ajaks? Inimeste mälus ja eestlaste maailmas kestavad valusad mälestused küll mitu inimpõlve, hoides meid üha ärkvel.

Avaldus
Eesti Vabariigi valitusele

Iga normaalse riigi kohus on oma kodanikku kaitsta, mitte röövida. Iga normaalne riik tunneks rõõmu, kui selle kodanikud ei tahagi midagi riigi käest. Ehitavad omale ise kodu, loovad töökohad ja maksavad riigile makse. John Kennedy kiitis selliseid kodanikke. Eesti Vabariik kartis viiendat kolonni, kuid omandireformiga tekitas veel kuuenda kolonni, kelle arv on pidevalt kasvanud. Eks näitasid ka viimased eurovalimised, et riigiga käis ühte jalga ainult 25 % kodanikest. Ja kui Eesti Vabariik vajab kaitset või toetust, siis minu kolm poega küll ei toeta.
Ivar Taruste
5. septembril 2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)