Viimane sõdur isamaa lahinguväljal

IVO PARBUS,      13. veebruar 2002


Kenal talvisel pärastlõunal Kadriorus jalutades märkasin raagunud põõsastikus vibalikku kuju toikaga mingit mütsakut torkimas. Uudishimust lähenedes tundsin ära NRG esindaja härra Lauri.

Energeetikagigant tümitas võsast lõigatud madjakaga maas inimsarnast mügarikku, ise vihaselt vandudes: "Ah nüüd teeskled surnut, va unelmate peaminister! Kuhu sa Narva elektrijaamad peitsid, rajakas! Arvad, et CIA neid üles ei leia? Elektrijaamad on meie! Küll NATO sulle näitab, kuidas Robertson õlut pruulib!" Suskas kahjur veel paar korda kepiga ja läinud ta, vana käsilane, oligi.
Mütsak hakkas vargsi liikuma. Lamaja vinnas end külili ja ma avastasin kohkudes, et ränga ülekohtu alla langenu polnud keegi muu, kui universumi tähtsaim metsavendluse ekspert ja viienda klassi ajalooõpiku autor Mart Laar.
"Oled sa terve, Mart mees? Vajad ehk abi?" pärisin maaslamajalt. "Mis abi mulle enam," ahastas isamaa ilu hoidleja. "Kui mul veel elektrijaamu, raudteid ja riigivapiga pastakaid jagada oli, armastasid mind kõik. NRG ise pesi mul saunas selga, Laurit ei lastud isegi sauna eesruumi, kuigi ta ukse taga mesihäälel anus. Nüüd käib väliseestimaalane ringi nagu ameerika karu, ainult surnut teeseldes pääsen tema vintsutustest."
"Hirmsaks on muutunud elu Eestimaal!" jagasin suurmehe muret." Kadriorus troonib Rüütel ja peab kõigi erakondadega võrdseid läbirääkimisi. Tallinnas laiutab Savisaar ning tegeleb mingite tühiste kommunaalküsimustega, selle asemel, et üleuniversumilisi projekte käivitada. Sinu leiva, Mart va vadermees, on Kallase Siim reeturlikult oma karmanisse ajanud."
"Jah, see Siim!" ohkas Mart haledal häälel. "Olin teisele isa eest aga see on nüüd siis tänu."
"Küllap leidub neidki, kes sinu tehtut hea sõnaga meenutavad," püüdsin õnnetut lohutada.
"Oota sa!" ahastas murtud riigiisa. "Ainult kurjust ja mõistmatust kohtan ma oma rännuteel. Lauri nurjatused on veel pisiasi. Ilves, kunagine võitluskaaslane lasi mind kikilipsust meisterdatud ragulkaga. Tead, kui valus oli! Ja seda kõike ainult seepärast, et kunagi Lambotile eesti maine kujundamiseks ja muudeks jooksvateks kuludeks 40 miljonit andsin. Nüüd võtsid Kallas ja Savisaar kaitsetult naisterahvalt rahapisku vägisi ära, ei ole teisel enam mingeid elatusvahendeid. Muidugi veavad elukaaslased nüüd teineteise peale vingu. Tekkinud on revolutsiooniline situatsioon. Ilves ei saa ja Lambot ei taha enam vana moodi. Milles mina süüdi olen?"

"Ei ole sinul süüd, Mart!" kiitsin takka.
"Või võtame Kogani Jevgeni," jätkas Laar löödult. "Kui oli tarvis Mõisa ja Paltsi isamaalistel barrikaadidel kaitsta, kinkisin Jevgenkale Kalevipoja-aineliste nikerdustega kepi ja Jevgeni oli viimane, kes Paltsi vaenlase rünnakute eest oma kehaga kattis. Nüüd tahab Kogan, et ma talle ka Isamaalise sümboolikaga kepikummi annetaksin. Kust ma sellise võtan!"

Laar hakkas lahinal nutma. Märter oli ennast tühjaks rääkinud. "Mis minust saab?" nõrkes ta mu käte vahel.
"Ara heida meelt! Ajaloolasena võid isamaale veel palju kasu tuua. Võtad kätte, kirjutad uue ajalooõpiku," manasin kauneid tulevikupilte.
"Mis õpiku," kihvatas Mart. "Viienda klassi jõnglastele üllitasin imepärase õpiku, aga need sigidikud ei taha seda tunnistada. Kui Luukas, mu truu minister, seadis nagamannid valiku ette, kas õpivad Laari raamatust, või saavad peksa, valisid pujäänid füüsilise karistuse. Reeturid!"
Siin koitis mulle probleemi lahendus. "Sa, Mart, kirjuta õpik esimese klassi lastele. Ega tatikad julge ometi vastu hakata."

"Vot see on hea mõte! rõõmustas peaisamaalane. "Meil tuleb kogu Isamaaline poliitika suunata põlvepikkustele. Need ei jaksa veel vastu hakata. Aitüma abi eest!" Laar ajas end jalule, kloppis rõivad puhtaks ja surus kaua ning hardunult minu kätt. Siis lahkus ta loojangusse, sale ning rühikas. Talle järele vaadates nägin, et ekspeaministri mantli seljaõmblus on inetult kärisenud ja sealt turritab vooder välja.
Otsekui vastuseks minu poolt adutule kostis Laari reibas lauluhääl:

Neeme Ruusil mantel seljas,
Molotovil vooder väljas.
Stalin nägi vihastas
Eesti riiki ihaldas.
Hop-hop-hop-hop…

Viimane vahva sõdur lahkus Isamaa lahinguväljalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)