Jätke Simson ellu, sest Savisaar võidab niikuinii!

Kõigist Eesti Vabariigi naispoliitikutest olen kõige rohkem viimasel ajal imetlenud just Kadri Simsonit. Seepärast oleks mul kahju, kui ka tema pärast novembrit parteipildilt kaoks, nagu need paljud teised. Tublid keskerakondlased, palun ärge laske seda juhtuda, sest niisugust poliitikut nagu Kadri on meile väga vaja! Just teda tahaksin kunagi näha meie esimese naispeaministrina.

Jah, kunagi, aga mitte veel praegu, sest mingit tõsiseltvõetavat põlvkondade vahetust pole üheski parteis tegelikult toimunud; noored täidavad ju hoolega Brüsselisse lahkunute korraldusi. Nüüd on Euroopa parlamenti jõudnud veel ka eriti pronksivärvilised punainimesed – Marju Lauristin ja Andrus Ansip. Viimane jõudis sinna küll suuresti tänu sellele, et ta oma eelmiste peremeeste võidukuju Tallinna ääremaale peitis, aga oma suurejoonelist ja salakavalat punaminevikku pole ta ometi peita suutnud, see saadab teda Reformipartei otsustes, mis inimmutrikesi põlastavad, alandavad ja narritavad.

Punased juhivad Eestit nüüd Brüsselist

Kui nende Moskvas ja Brüsselis karastunud niiditõmbajatega peaks vastamisi seisma Kadri Simson, kes ilmselt tõsimeeli loodab täiesti ausat ja puhast poliitikat teha, siis on ta usalduslikkus praegusel hetkel samapalju väärt nagu Ameerika indiaanihõimude juhil, kes sajandeid tagasi meelitati vallutajate poolt „väga ausatele“ läbirääkimistele ja seal kohe võidukalt maha koksati. Miks ma nii arvan? Kui valitsevate parteidega oleks võimalik kokkuleppeid saavutada, siis oleks opositsiooni ettepanekuid juba ammu arvestatud, sest neid esitab Riigikogus just nimelt Kadri Simson. Vastu pole minu teada võetud mitte ühtegi opositsiooni arukat ettepanekut. Mitte ühtegi! Ja just seepärast ennustan võidu korral talle indiaanihõimude väärika juhi kurba saatust.

Veel kurvem oli Ameerikas see seik, et ei tapetud mitte üksnes vaenlasi usaldavat indiaanijuhti, vaid hävitati peaaegu kogu ta hõim. Seepärast pole vaja imestada, et meie ameeriklasest president ei märka „pisiasja“, et meie praegune venekeelne elanikkond, kes endiselt vireleb „okupandi staatuses“, pole eales Eestit okupeerinud; sellega tegelesid äärmiselt aktiivselt neljakümnendatel tema enda partei ideoloogilise juhi Marju Lauristini vanemad, kusjuures Olga Lauristin võis pärast taasiseseisvumist rahulikult ja ilma igasuguste sanktsioonideta oma voodis surra, aga suur osa parteituid eestlasi aeti uuesti oma kodudest välja nagu Lauristinide pere esimesel valitsemisajalgi. Lõpuks jõuti majade tagastamisega isegi baltisakslasteni, kes küll kord ise ja rõõmsalt Hitleri kutsel Saksamaale kolisid.

Juri Lotman häbeneks oma poja Mihhaili pärast

Jaak Allik väitis hiljuti Tallinna Televisioonile antud intervjuus, et Edgar Savisaar polevat usaldusväärne. Ma pole Edgariga isiklikult tuttav, et seda väidet kummutada. Aga ma olen kindel, et nii hispaanlastest vallutajate kui ka meie pronksivärviliste Brüsseli niiditõmbajate jaoks on Kadri Simsoni usaldusväärsus parim naljanumber, mille kaudu Keskerakonda oma „edumeelsetele“ trikkidele allutada.

Marju Lauristini, Andrus Ansipi ja Tunne Kelami „usaldusväärsust“ on oma nahal tunda saanud juba terve uus põlvkond eestlasi ja venelasi. Lisaks ridamisi noori poliitikuid, keda nad on välja koolitanud uhkeid loosungeid hõikama. Ma ei tea, kas ilma eesti keelt valdamata maailmakuulsaks saanud Juri Lotman häbeneks, kui ta peaks jälgima oma poja Mihhail Lotmani kanapimedat suhtumist „isamaalisse usaldusväärsusse“.

Aga mina häbenen küll kõigi nende eestlaste pärast, kes on muutnud isegi kunagise julge „40 kirja“ naljanumbriks, kusjuures nad sellest ise aru ei soovi saada. Näiteks kirjale alla kirjutanud Kersti Kreismann, kes luges hiljuti „Ringvaates“ hardusest väriseval häälel ette read, mida ükski meie valitsev partei praegu ei järgi: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist...“

Emakeel ja teine emakeel

Just nimelt teise emakeelega õpetajate ja tööinimeste uhke kõnnak on muudetud pärast taasiseseisvumist alandatute ja alaväärsete muulaste nukraks tatsamiseks. Ainsaks põhjuseks keel, seesama emakeel, mis kuulsat kirja järgides poleks eales tohtinud põhjustada ei solvanguid ega takistusi, poleks tohtinud põhjustada vihkamist.

Ja loomulikult ei küsinud „Ringvaate“ saatejuht ka tänavusel sügisel: aga kus on siis uus kiri või petitsioon Brüsselisse, proua Kreismann, et „40 kiri“ ometi kord meie vabas Eestis ellu viidaks? Teie endi sõbrad ja tuttavad on ju nüüd valitsuses, kirjakirjutajad on võimul? Ei küsinud: millal Keeleinspektsioon lõpetab venekeelse Narva mõnitamise? Millal hakatakse kõigile meie riigi lastele ausalt ja tulemusrikkalt riigikeelt õpetama ega tegelda enam ainult venekeelse koolihariduse lammutamisega ning heade vene pedagoogide häbistamise ja vallandamisega – ikka vaid teise emakeele pärast?

Miks venelased on vastava inspektsiooni ristinud keeleinkvisitsiooniks? Eks ikka seepärast, et tuntakse pidevalt „oma rahvustundeid solvatuna“, mida püüdis kord vältida meie kuulus „40 kiri“. Ja ometi avas oktoobrikuise Rahvusraamatukogu kultuurinädala meie venekeelsete hirmuvalitseja ehk Suur Keeleinspektor Ilmar Tomusk. Kas Keeleinspektsioonist on nüüd saanud ka kultuuriinspektsioon?? Miks pole meie kultuurinädalatel enam võimalik näha ega kuulda neid eesti kirjandusklassikuid, kelle teosed meid kord vabadust igatsema panid? Miks puuduvad end juba raudse eesriide taga eesti keeles ja meeles tõelisteks kultuurikandjateks kirjutanud vanameistrid? Näiteks Helga ja Enn Nõu?

Simson astub Savisaare kaitsva selja tagant välja

Edgar Savisaare olemasolu on just kõigi loetletud küsimärkide pärast hädavajalik, sest ainult tema on suutnud seni „usaldusväärsete“ vastasparteide trikid läbi näha ja neile vastu trikitada. On see trikitamine aus? Kust mina tean – ma pole poliitik?

Aga ma olen kindel, et trikitamises suhteliselt kogenematu Kadri Simson ei kujuta praegu ette, mida tähendab Savisaare kaitsva selja tagant välja astumine ja parteijuhina kõigi „usaldusväärsete“ vastasparteilastega silmitsi seismine. Ta teab seda sama vähe, nagu teadis Euroopa paar aastat tagasi pagulaskriisi põgenike voolust, kuigi see kriis oli ammu õhus ja suurt häda oleks saanud veel vältida.

„Usaldusväärsete“ parteide poolt pidevalt petetud venekeelsed valijad ei kõhkle loomulikult hetkegi Savisaart tagasi valimast. Samuti ei kõhkle staliniaegse südametusega koduta jäetud eestlased.

Aga igal juhul edu Kadrile ka siis, kui võidab Edgar, sest see pole ju gladiaatorite võitlus, kus üks peab ilmtingimata laibana areenile jääma, vaid tõeliselt usaldusväärsete kolleegide jõuproov. Kunagi tuleb ka Kadri Simsoni aeg, selles olen ma kindel. See tuleb siis, kui tema vastasparteid ei käitu enam nii „usaldusväärselt“ nagu vallutajad Ameerikas.

Seepärast on mul kõigile keskerakondlastele vaid üks suur palve: hinnake valimiskampaaniat sel kombel, nagu seda tehakse tõeliselt demokraatlikes maades, kus kaotanud poliitik ei hääbu pagenduses, ning laske tal pärast head õppetundi varsti uuesti katsetada.

[esiletõste] Kui Kadri Simson ilmselt tõsimeeli loodab täiesti ausat ja puhast poliitikat teha, siis on ta usalduslikkus praegusel hetkel samapalju väärt nagu Ameerika indiaanihõimude juhil, kes sajandeid tagasi meelitati vallutajate poolt „väga ausatele“ läbirääkimistele ja seal kohe võidukalt maha koksati.

[tekst joonistusel] Pilvepiiril kaunil vikerkaarel hõljumise ajad on Kadri Simsoni jaoks poliitikas läbi. Kongress paneb Kadri elus esimest korda tõeliselt proovile.

REET KUDU, kirjanik, parteitu

Jaga |