Arvamusliidergi võib olla ekslik

Jüri Rätsep,      13. september 2006


Presidendivalimiste Riigikogu-voorus saadud rekordiline häältehulk ei rahuldanud akadeemik Ene Ergmad tegelikult kuigivõrd. Veel nädalalõpul lahterdas ta Postimehele antud intervjuus oma parlamendikolleegid ühemõtteliselt selgroogseteks ja ussikesteks.
Soovimata selles eetikavabas sõnasõjas teritada kummagi poole torkeriistu, pean õiglaste järelduste huvides vajalikuks vaielda hoopis professor Marju Lauristini päev varem samale ajalehele antud samuti leheküljepikkuse intervjuu ühe seisukohaga:

PM: Mis te arvate, mis oleks juhtunud Arnold Rüütliga siis, kui ta ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehena oleks rahuldanud Johannes Hindi armuandmispalve?
ML: Mitte midagi. Tal oleks pidanud selleks selgroogu olema.

1985. aastal Eesti NSV-s keerukaid asju selgrooga siiski veel ei lahendatud. Ja kui keegi püüdiski seda teha, siis järgnenud meetmetega teda eriti selgroogseks ei jäetud.

Auväärne Marju teab oma hilisema isikliku osaluse kaudu sedagi, et armuandmine oli noil aegadel Ülemnõukogu presiidiumi, mitte selle esimehe pädevuses. Materjalid laekusid armuandmiskomisjoni kaudu, kus kaalukas hoiak kujunes ENSV Ülemkohtu esimehe ja ENSV prokuröri või nende asetäitjate osavõtul. Nimetatud võimkondade esinumbrid olid tollal veel ka ise Ülemnõukogu saadikud. Nad olid alles ise Johannes Hindi ja tema töökaaslaste kriminaalõiguslikku kohtlemist suunanud ja juhtinud nüüdseks kahetsusväärse selgroogsusega.

Oluline on aga see, et Johannes Hint ei tunnistanud ennast süüdi talle esitatud massiivses süüdistuses, sest ta tegelikult ei olnudki süüdi üheski kuriteos. Ta ei saanud väljendada ka siirast kahetsust, mida teise olulise hinnanguna armuandmisetaotlejalt oodatakse. Ta esitas 1985. aasta kevadel Kadrioru aadressil küll avalduse, milles väljendas kahetsust vaid selle üle, et ta tasemel rakendusteadlasena koormas ennast kujunenud ja laienenud majandusettevõtte juhtimisega. Avaldus sisaldas ka põhjendatud informatsiooni jätkuvalt halva tervisliku seisundi kohta.

Johannes Hindi ja tema kaitsja lootused ja püüdlused olid olulisemalt suunatud tõe jaluleseadmisele tolleaegse kohtumenetluse korras. See lootus 1989. aasta aprillis NSV Liidu Ülemkohtu pleenumil ka täitus; Johannes Hindi suhtes kahjuks postuumselt.

Johannes Hindi ja tema ettevõtmiste saatust käsitlenud kriminaalasja köiteid on vähemalt 110. Üksikute praeguse põlvkonna jaoks raskesti mõistetavate paberilehtedega vehkides võime osutuda koomiliseks, nagu oli põlvkond tagasi juhusliku laululehe kaudu tervet piiblilugu arvustanud võitlev ateist.

Näib, et teenitult ja tunnustatult targadki väitlusosalised võivad Vabariigi Presidendi tooli ümber toimuvas kähmluses küllalt hoogsalt kahjustada muu hulgas ka oluliste põhiseaduslike institutsioonide mainet.

(Postimees pole seda Jüri Rätsepa kirja nädala jooksul avaldanud.)


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)