13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus
Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Mälestades ja mäletades. Kalev Kesküla
07. juuli 2010
Enne viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi 17. oktoobril 2009 kirjutas Eesti Ekspressi ajakirjanik KALEV KESKÜLA oma lehes üsna poliitilise sõnumiga essee „Solidaarsus ja kaastunne“. 22. oktoobril 2009 sai Kesküla 50-aastaseks. Teda on ajakirjanikuna, kirjanikuna ja kriitikuna rohkete auhindadega pärjatud. Ta oli ka tuntud ja lugupeetud veiniguru, kes õpetas eestlasi nautima häid veine ja seega elama paremat elu.25. juunil 2010 Kalev Kesküla suri. Ta oli töötanud Eesti Ekspressi toimetuses 20 aastat. Kesknädal ühineb leinajatega ning avaldab lahkunu lähedastele ja kolleegidele kaastunnet. Ilmutame siinkohal väljavõtteid tema valimiseelsest, tänaseks igavikulise tähenduse omandanud esseest.
Solidaarsus ja kaastunne
Võrreldes Saksamaa, Rootsi või Soomega – kellega ennast vaimuläheduse tõttu puhuti kõrvutame – on meie ühiskonnal siiski üks eripära. Sotsiaaldemokraadid, kes seal viimasel poolsajandil ilma teinud, on meil endiselt väike ja vahel ka väheütlev partei – ilma selge ja jõulise sõnumita.Sotsiaaldemokraatlikku erakonda ei astu meil veel rahvahulgad, vaid eeskätt vaimutöölised ning minu meelest seepärast, et sotsid üritavad ainsana leevendada meie ühiskonnas valitsevat kaastunde ja solidaarsuse defitsiiti."Eesti sotsiaaldemokraatide lähieesmärk on saavutada Eesti rahva väärtushinnanguis pööre inimestest hooliva poliitika suunas," seisab partei programmis. Kummalisel kombel on see "pööre" meist ikka veel väga kaugel.Sotsialism võrdsustas meid vaesuses, meie oma riik sündis möödaniku eitusena täis rikastumiskirge. Tahtsime endale jälle mehi, kes oleksid rikkad nagu Puhk ja Pojad või suurärimees Jänes. Meie lipukirjaks sai edu iga hinna eest.See omakorda nõudis egomaniakaalsust koos nahaalsusega või viimase puudumisel vähemasti edasipüüdmist higi, vere ja pisaratega - nagu sõnastas Churchillilt laenates Lennart Meri. Igaüks on oma õnne sepp, kelle jalg tatsub, selle suu matsub jne. Ametisse otsitakse meil inimesi, kes on "noored ja näljased" ja kes "murravad läbi". Autod ostetakse "linnadžunglis ellu jäämiseks", aga need, kes autos ei istu, saavad sageli surma. Eestis on jalakäija auto alla jäämine viis korda sagedasem kui sotsiaaldemokraatliku mineviku ja mentaliteediga Põhjamaades. Meie elu on olnud võitlus, kus ei tunta halastust, kõnelemata solidaarsusest luuseriga (selle eelmisel kümnendil pruugituima sõna kasutus on hakanud ometi tasapisi taanduma).Sotsiaaldemokraatia väärtused on võrdsus, õiglus ja solidaarsus. Kuna inimesed pole võrdsed, elu pole õiglane ja "solidaarsus" on eesti kõrvale olnud sama halva kõlaga sõna kui "sotsialism", peavad sotsiaaldemokraadid Eestis mägesid liigutama. Siiski on just sotside eesmärgid kaastundlikele mõtlejaile, kes eelistavad džungliseadustele teatavat ühiskondlikku lepingut, vastuvõetavad. Neil, kelle jaoks on kaastunne ja solidaarsus väärtusteks, polegi teist parteid, kuhu astuda. Seepärast on end sotsiaaldemokraatidega sidunud Jaan Kaplinski, Marju Lauristin, Toomas Hendrik Ilves, Katrin Saks, Maimu Berg, Mart Meri jpt."Peaks olema piinlik kasutada Euroopa kodanike prisket maksuraha ja mitte pooldada euroopalikke väärtusi nagu solidaarsus," ütleb mulle saadetud kirjakeses värskelt sotsiaaldemokratiseerunud Barbi Pilvre. Tal on ka teisi põhjuseid seda parteid eelistada: "Parempoolsed on majanduses küll liberaalid, aga sotsiaalses mõttes väga konservatiivsed, püstitavad kesklinna arhailisi sambaid. Majanduse liberaalsusega on ju ka puusse pandud. Kogu arenenud maailm reguleerib praegu turumajandust." - - -Nõrk ja heitlik on olnud sotside hääl Eestis, kus vaeseid ja hädalisi ometi rohkem kui Euroopas keskmiselt. Siiski tuleb sellesse erakonda astuda samal põhjusel, mille sõnastas Lennart Meri oma teistkordse presidendiks kandideerimise põhjusena: paremat pole.Ja isegi kui maailmas pole enam klassikute kirjeldatud proletariaati, kelle eest võidelda, ei ole sõda õiglasema palga eest sugugi lõppenud. Rääkimata vajadusest inimesest hooliva poliitika järele.
Viimati muudetud: 08.07.2010
Jaga | 
Tagasi uudiste nimekirja
|
