13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Eestlase ajalugu on üks suur müstika (18)Jüri Kadak, 15. november 2006Ilmselt siin kerkibki küsimus, miks eestlaste ajalugu on üks suur müstika ja miks ta on just niisugune, nagu selles antiajaloos on kirjutatud? Kas meie polegi võimelised ise oma riiki korraldama ja oleme sunnitud – nagu idanaabridki – Rjurikuid maale tooma? Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigi tunnusteks peale territooriumi ja elanikkonna ka võim, mis realiseerib seal iseseisvat seadustloovat, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Varsti juba 20 aastat tagasi Mikk Mikiver küsis loomeliitude pleenumil talle omase poliitilise naivismiga: kelle käes on võim, kui võim on rahva käes? Demokraatlike riikide põhimõtete kohaselt, kelle hulka peab ennast ka Eesti, on kõrgema võimu kandjaks rahvas. Kuid siin on küsimus õiguskantslerile: kus on lahti kirjutatud need rakenduslikud sätted, kuidas rahvas saab seda võimu realiseerida? Sest võim on alati vägivaldne, ning sellega kaasneb alati küsimus: kelle huvides seda vägivalda rakendatakse? Võõras võim nõuab rahva allumist Kuid meie kogemused võimust siin Maarjamaal piirduvad võõra võimuga, mis loodi alluva rahva valitsemiseks. Sellepärast ongi meie võim üles ehitatud võõra võimu kohaselt ning tal on võõra võimu tunnused ja lõhn. Siit siis ka meie rahva võõrandumine võimust. Ülo Vooglaid on kirjutanud, et võim on kõige raskem koorem ja tema tõeline raskus väljendub siis, kui teda realiseeritakse tõe ja õigusega ning mitte omaenda kauka, vaid rahva huvides. Ta märgib ühtlasi, et Eestil puudub veel oma võimuteooria ja see, millisel moel võim eestlastele omane võiks olla. Võimu äärmused on ohtlikud. Vooglaiu kohaselt on triviaalne tõde: kui pendel viia ühte äärmusesse, siis lendab ta varsti teise äärmusesse. See tähendaks, et kommunistlikust võnkest tegi pendel võnke isamaalikku piirideta liberalismi. Teisisõnu, loosungist „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" mindi kohe teise loosungi „Plats puhtaks!"alla. Võib-olla viimane polekski nii paha, kui seda poleks teinud arulagedad jobud, kellel puudub vastutusvõime rahva ees ja võimukandmise eest. Siit ka ketserlik küsimus: kas neid, kes on usurpeerinud kõrgemalt võimukandjalt – rahvalt – võimu, ei tuleks käsitada kurjategijatena? Võimust algab Eesti riik, võim kaitseb Eesti huve tema piiridel ja väljaspool riiki. Vooglaid kirjutab, et rahval on õigus iga päev küsida: milline on olukord riigis ning millised samme ja projekte rakendatakse, et saada rahuldatav vastus küsimusele „Mis on põhjustanud muret ja pahameelt?"? Siin peituvad tegelikud ja tõelised omariikluse ja kaitsetahte lätted. „Finlandia" contra „Estonia" Kui 1994. aasta sügisel ei oleks merepõhja läinud mitte „Estonia", vaid Soome riigi nimekaim parvlaev „Finlandia", siis Soomes ilmselt poleks kukkunud mitte ainult valitsus, vaid riigis oleks toimunud niisugune märul, kus mitte keegi poleks julgenud mätsida, valetada ja võltsida laevahuku asjaolusid. Ilmselt mitte keegi ei oleks julgenud päevakorda tõsta maffia lemmikvõtet: kõigepealt ohver betooni valada ja siis seal „hauarahu" välja kuulutada. Igatahes Eesti valitsus on sellise „hauarahuga" ennast rahvusvaheliseks naerualuseks teinud, sest peale meie pole seda mitte kusagil, sh ka mitte „Titanicul" välja kuulutatud. Terminit „hauarahu" ei kohta ka mereõiguses ja selline mõte võib pähe tulla ainult õllekruusi taga. „Estonia" on osa Eesti territooriumist ja lebab kui asitõend eksterritoriaalses merepõhjas. Kõik seal toimuvad uurimisprotseduurid peaksid toimuma Eesti seaduste kohaselt, aga mitte tolle naabrimehe valvsa pilgu all, kes võis olla kuriteoosaline. Tänapäeval näitab telekanal National Geographic regulaarselt, kuidas tuukrid ja robotid uurivad uppunud laevu. Robotid on käinud ka 4 km sügavusel ookeanipõhjas „Titanicu" juures. Aga „Estonia" on tabu! Ma kummardan sügavalt riigikoguliikmete Margus Leivo ja Evelyn Sepa ning prokurör Margus Kurmi ees selle eest, mis on tehtud „Estonia" hukuga seotu väljaselgitamiseks. Kuid prokurör Kurm peaks teadma: selleks, et anda asjale seaduslik käik, koguda tunnistusi, tuua tunnistajaid rauduskäsi uurija juurde, lugeda neile ette nende õigused ja kohustused ning tellida seaduses ettenähtud korras ekspertiisid, on vaja algatada kriminaalasi. Asi lõpeb kas kuriteotunnuste puudumisega või kohtuga. Eesti seaduste kohaselt on avalik huvi aluseks ka kriminaalasjade algatamisel. Kuid meil pannakse võimukoridorides iroonilist naeru, kui üle 10 000 kõrgema võimu esindaja näitab avalikku huvi ja kirjutab alla, et „Estonia" oleks vaja tõe väljaselgitamiseks merepõhjast üles tõsta. Viimati muudetud: 15.11.2006
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
