Pihkva langemise eellugu

K. MASIK,      07. märts 2007


1919. maikuu alul sai asja nii kaugele viia, et kapten Aints määrati 1. eesti punaväe brigaadi ülemaks, L. Ritt formeeritava eesti diviisi ülemaks ja mina ajutiselt tema staabi ülemaks, kui viimaks neli Eesti [punaväe] polku olid koondatud ühte ja asusid kaitseliinile Pihkva järvest alates kuni umbes Poljanõ külani – oli paras aeg teostada seda, mis oma ajal Petrogradis alustatud.
Vennastamise maski all Eesti 7-da polgu sõduritega, millest isiklikult, enne läbirääkimisi, osa võtsid ka Ritt ja Aints, alustasime sidet Eestiga. Et diviisiülem ühes brigaadiülemaga käisid vennastumas, see paistis naeruvääriline punastele, kuid kõike seda sai kaunis osavasti läbi viia. Umbes 15. mail paluti meie poolt kirjalikult 7-da Eesti [puna]polgu ülema kaudu kokkusaamist eesti väejuhtidega, et oleks võimalik ühtlustada [ületuleku] kava.
Kirjale järgnes kokkusaamine 20. mail Kalkutino küla all. Meie poolt viibisid seal Ritt ja Aints. Eesti poolt kindral Soots ja polkovnik Sterbeck. Kindral Sootsi lubamine oli: kõigile ületulijatele jääb nende isiklik varandus puutumata, mille kinnituseks kaks päeva hiljem järgnes ülemjuhataja päevakäsk (nr. 169). Sarnane lubamine oli ülitähtis eestlaste meeleolu tõstmiseks ülemineku teostamisel. 22. mai õhtul oli Rittil uuesti kokkusaamine Eesti soomusrongide diviisi ülemaga kapten Partsiga raudtee ääres Kosheljaha pooljaama ligiduses, et teatada punaste diviisi piirkonnas tarvitatavaid salasõnu soomusrong "Stenjka Rasini" äravõtmiseks.

Plaanid Pihkva äravõtmiseks

Pihkva linna langemine oli meie poolt kavatsetud läbi viia järgmiselt: Diviisiülem Ritt ja kapten Aints, kui isiklikult sõduritele hästi tuntud, pidi 1-se Eesti komm. Polguga Irboska alevi all üle minema. Neid ootasid vastas Eesti soomusautod ja partisanid, kes avaust tarvitades kiviteed kaudu Irboska alevi peale pidid tungima, kuna minu ülesandeks jäi, samal ajal väerinnalt saadavaid teateid, mis meie kahjuks, mitte edasi anda, kõiki meie kahjuks võimalikke juhtumisi kõrvaldada ja oodata soomusrongi "Stenjka Rasini" eesti lipu all ilmumist Irboska jaama, et temaga edasi Pihkva poole kihutada, ning Mooglino jaamas ühendusse astuda Irboska alevi poolt liikuva Eesti löökosaga. Kõik see pidi sündima rahulikult öösel, ilma ühegi püssipauguta ja verevalamiseta.

Operatsiooni käik

Ritt ja Aints lahkusid staabist Irboska jaamas 23. mail umbes kella 18 paiku ja tarvitades I-se komm. Polgu komissari äraolekut polgu staabist, läksid üle eesti poole ühes 2-se roodu meeskonnaga umbes kl. 2 paiku öösel vastu 24. maid. Neid ootasid vastas polkovnik Puskar, polkovn. Kubbo, soomusautod, partisanid ja üks kerge suurtükk. See oli Mitkovitshi küla ligiduses Petseri maanteel. 2-se roodu meeskonnast oli aga kaks sõdurit maha jäänud ning joostes polgu staapi tulnud ja tagasi ilmunud komissarile juhtumisest teatanud. Mehed olid mõlemad venelased ja kommunistliku rakukese liikmed. Sellest teatas mulle otsekohe telefoniteel polgu komissar ja palus ühendust Pihkvaga, mida ta aga ei saanud. Rahustasin teda, et 48. polk on ju reservis ja kõik korraldused saavad tehtud. Ta jäi peale mitmekordsete tülitamiste mind uskuma. Polgu ratsaluurajate komando ülem oli ühes kõikide teiste ülematega juba koos Rittiga üle läinud, kuna komando ise polgu staabi juures seisis.

Komissar putkas metsa

Et aega komissariga viivitada ja ühtlasi ka komissarilt võimalust võtta mingisuguste sideabinõude tarvitamiseks, käskisin talle, kõike vastutust enda peale võttes, viibimata ratsakomando välja saata vahejuhtumist kindlaks tegema. Mehed saadeti välja ning nad ühinesid oma ülemustega juba eestlaste juures. Sellega oli komissari ahastus, kes paha sugugi ei võinud ennem arvata, veelgi suurem. Pidasin teda telefoni juures kõiksuguste ettekäänete all niikaua kinni, kuni eesti soomusautod temal juba külje all olid. Sõnadega: "Meie oleme kadunud, vastutus kõige selle eest langeb teie peale! Teie saate revolutsioonilise nõukogu ees aru andma!" – putkas viimaks metsa. Sellega oli võidetud ka see takistus, mis võib-olla enneaegu oma kisaga oleks võinud kordaminekut rikkuda.

Pihkva võeti, Eesti punavägi likvideeriti

Kõik kogemused – nii Stenjka mitte äravõtmine, soomusautode seisak Irboskas ja 5-da polgu äraootav seisukord Pihkva all – võimaldasid järelejäänud enamlaste riismetel kotist välja pääseda ning läbi Pihkva linna taganeda. Operatsioon, mida kavatseti kümne tunni jooksul läbi viia, kestis ligi kaks päeva.
Jätsin nimetamata kõiksugu vahejuhtumisi komissaridega, kes süüdlasi otsides lõppude lõpuks hakkasid üksteist ja vägede juhatajaid vangistama. Nii võeti vahi alla minu järeltulija polk. Travinski, diviisi suurtükiväe ülem polkovnik Barsukov, patareiülemad ja üksikud rooduülemad. Viimaks võeti isegi Anvelt valve alla Trotski käsul.
Pihkvas sain teada, et maha lastud olid 1-se komm. Polgu komissar ühes brigaadi komissariga, kes olid kõige selle aja jooksul meie järelvalvajad olnud ja kelle peale ka terve süü veeretati.
Pihkva äravõtmisel kaotasid Eesti väed haavatute ja surnutena 7 meest. Üle läinud oli täieliselt 1. komm. polk, vangi langenud 48. komm. polk, üksikud osad 22., 3. ja suurem osa 6. komm. polgust; siia juurde veel arvata kahurväe osad ja mahajäänud vooride rühmad.
Sellega likvideeriti jäädavalt eesti punavägi. Olgugi, et ka pärast veel enamlaste juures see nimetus jäi, kuid arvuliselt ei võinud temas rohkem kui viiendik eestlasi olla, kuna teised muulased.
Kolmekordne kindlustatud liin Pihkva eelsetel seisukohtadel oli võidetud ja linn ühes rikkaliku sõjasaagiga kätte saadud.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (I kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve

[foto]
TEHTUD: Eesti väeosade paraad Pihkvas 28. mail 1919.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)