Vaese riigi rikkus või rikka riigi vaesus?

VÕRULANE,      04. aprill 2007


Meie ajaloohuvi suunamine osutub väga valikuliseks. Kui praegu püütakse üles puhuda mõningaid 1944. aasta sündmusi, sealhulgas kandepinnatuks jäänud põgusat ettevõtmist „Tiefi valitsus", siis näiteks 1988. aastal alanud laulvat revolutsiooni püütakse varjutada unustuseuttu.

Aga ärgem unustagem, kuidas rahvas rõõmustas võimalusest ükskord ometi saada vabadus ja hakata elama inimesemoodi, nagu Läänes! Inimesi täitis julgus: tehti teoks Balti kett, moodustati Rahvarinne ja Eesti Komitee. Propaganda oli vägev ja rahvas uskus seda, sest lubati tähtsaimat – häid elamistingimusi, tööd ja turvalist elu.

Sündiski ime – taastati Eesti Vabariik. Kuid see, mida rahvale oli lubatud, pöördus vastupidiseks. Lõhuti ja erastati-ärastati tööstusettevõtted, laostati põllumajandus, nendes töötanud inimesed jäid töötuks. Polnud kellegi mure, kuidas nad elus hakkama saavad. Paljudesse peredesse tuli nälg, ning mitte ainult joodikud, vaid ka tublid tööinimesed olid sunnitud prügikastidest toitu otsima. Hakkas möllama korruptsioon, võimuorganite poole pöördumisele seati takistusi, mille ületamiseks oli vaja raha, palju raha.

Eesti riik jagunes osadeks: esimene Eesti – väga rikkad, teine Eesti – need, kellel oli veel töö ja kes tulid omadega ots-otsaga kokku, kolmas Eesti – töötute ja prügikastiinimeste riik.

Mitte kunagi ei tohiks meelest lasta tollastes ajalehtedes ilmunud „toiduretsepte", mille põhiaineks kartulikoored, teateid vana töömehe aknast alla hüppamisest – tema pere oli nälga jäänud, prügikasti kõrvale tõstetud haigetest vanuritest jms. Või seda, kuidas 1998. aasta hakul Võrumaa Teatajas kirjutas Vaike Ossip pealkirja all „Tükike leiba" sellest, kuidas ta vana-aastaõhtul kuulis tasast koputust poeuksele. „Kui avasin ukse, seisis selle taga poisike. Seisime tükk aega sõnatult vastamisi. Siis hakkas poiss kõnelema: „Kas sul, tädi, on tükike leiba? Minu ema on haige ja meil ei ole midagi süüa..."

Selliseid asju juhtub ka tänapäeval, kui lubatakse Eesti rühkimist Euroopa rikkaimate riikide ritta, ainult et nendest enam ei kirjutata. Nii saime enne valimisi ohjeldamatult kuulda ei muud, kui et meie riik on rikas ja meil läheb oi kui hästi.

Huvitav oleks teada, kui palju ikkagi on neid, kellel läheb üha paremini? Ometi on selgemast selgem – kolmas Eesti pole kuhugi kadunud ja ega teisegi Eesti elujärg hiilga.

Kui jälgida meie riigikogulasi, presidenti ja teisi poliitikuid, siis näeme, et nad on unustanud ühe väga tuntud tõe: kui rahvas on vaene, siis on ka riik vaene.

Ühtlasi tuletaks meelde kunagi loetut tõetera: "Kui riik ei tule toime oma vaestega, ei tule ta toime ka oma rikastega."

(Toimetusel on kirja saatnu andmed teada.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)