Kuidas päästa haridus poliitikute küüsist?

Miks oli vaja lõhkuda väljakujunenud keskeriharidust (tehnikumid), muuta see rakenduslikuks „kõrghariduseks“? Viimast saanuks ju kenasti ja odavamalt arendada Tallinna Tehnikaülikooli tiiva all.

Miks anti luba sogastada meie kõrgharidusmaastikku paljudel glamuursete nimedega erakõrgkoolidel? Miks devalveeriti teaduskraadid? Praegune doktorikraad on samaväärne endise teaduskandidaadiga, aga endisele mainekale doktorikraadile nüüd vastet polegi.

Nii meil vohabki massiline „kõrgharidus“, Tartu Ülikool ei mahu enam mainekate ülikoolide hulka ja andekamad ei taha enam Eesti kõrgkoolides õppida.

?ldharidust on meie“riigipoliitikud“ suretamas rahanappuse kondise käega. Suhtarvudes saab meie haridussüsteem poole vähem raha kui kaasaegse eelarvekorraldusega riikides. Mis veelgi kurvastavam, nagu tõdes staažikas õpetaja Urve Läänemets (Kn 1.10.2008): kedagi ei huvitagi, mida lapsed koolis teevad või õpivad. Meie põhiharidus on jäänud püsima tänu ennastohverdavale õpetajale.

Praeguses kriisiolukorras on kardinaalseid muudatusi raske teha – pole raha. Aga kas ongi vaja taas lammutada? Võib-olla on tuleks muuta suhtumist?

Missugune partei tabaks ära, et haridus, mis on väikesele riigile ülimalt oluline, on vaja lahutada parteide ja poliitikute populistlikest äkktujudest. Püüan meenutada, kes meie iseseisvusaja haridusministritest oli staažikas koolipraktik? Ega ei meenugi.

Kas järgmise valitsuse juhtpartei, Keskerakond näiteks, ei usaldaks haridusministri portfelli tegutsevale koolipraktikule, olgu või parteitule? Pädev haridusminister valiks meeskonna, kuhu kindlasti ei kuuluks ebapädevaid ja kogenematuid nõunikke ja muud ballasti. Muidugi lõpetaks praktiline haridusjuht ka oma ametkonna „Emajõe pagenduse“. Kindlasti saavutaks ta, toetudes teistele koolipraktikutele, et üldhariduskoolid saaksid lõpuks ometi nüüdisaegsed õppekavad.

Võimalik, et eri- ja kõrgharidusega ning teadusega peaks hakkama tegelema teine minister – sedavõrd palju on siin vaja rööpaid tagasi seada. Meie praegune „rakenduslik kõrgharidus“ ja kutseharidus oleks vististi paslik kokku viia, osaliseltki. Osa praegusest „rakenduskõrgharidusest“ aga mahuks vanadesse kõrgkoolidesse.

Muidugi tuleks hakata otsustavalt piirama praegu õilmitsevat erakorgharidust. Kriteeriumid siin on olemas ja hoovad riigi käes. Kahtlemata tuleb palju teha, et taastada Tartu Ülikooli kui alma materi maine.

Olen pool sajandit olnud „haridusreformide“ lõpmatus hakklinamasinas: keskkooli- ja tehnikumiõpilasena, ajalootudengina, õpetajana, oma laste ja lastelaste koolitajana. Enamik „haridusreforme“on õnneks ebaõnnestunud ega ole siinkirjutanut kuigivõrd mõjutanud. Veel töötavad mitmed lähisugulased õpetajatena ja meie ühine arvamus on: praegu on Eesti haridusele kõige halvem aeg – toimub hariduse lauslõhkumine.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |