Seitsme venna koolitee (IX)

 On oma muusikaprogrammid ja õpetussaated. Ja on ka oma võttegrupp ja telesaated. See kõik on saanud võimalikuks riikliku poliitika tulemusel – siia pole reklaamitegijatel mõtet tulla. Välja arvatud ehk siis, kui siin toimuvad järjekordsed maailmameistrivõistlused kullauhtmises või mõni kõrge külaline tuleb vaatama Kullamuuseumi. Ikka veel leitakse Lapimaalt kulda.

Lõpetaksin ühe Jussi räägitud looga, mis tõendab, et Lapimaal valitseb kõrge moraal ja inimlik tarkus. Kui noor laplane tahtis naist võtta, pidi ta enne kogukonnavanematele põhjendama, miks just seda tüdrukut. Alles siis sai loa. Kui kooselu ei klappinud ja meeldima hakkas uus, tuli sama protseduur jälle läbi teha. Luba anti raskelt ja juba koos hoiatusega. Kui aga juhtus, et ka siis ei tulnud midagi püsivat välja, enam luba ei antudki. Vanematekogu põhjendus oli selge: „Sa oled nii loll, et pole siiani aru saanud, et kõik naised on ühtmoodi.“

VII Dopingupõllumajandus või mahetootmine?

 Üha enam globaliseeruvas ja urbaniseeruvas maailmas on üks tõsisemaid probleeme: mis saab maaelust ja põllumehest? Euroopa Liidu laienemine Soome naabruses olevatesse Baltimaadesse lisab uusi muremärke Soome majandusanalüütikute ja ametiühingujuhtide näole.

Asi pole vaid selles, et ajame rinna uhkelt ette, kui oleme ees Lätist või Leedust ning maas Küprosest. Küsimus on miljonite maainimeste ellujäämises või virelemises kõikjal Euroopas. Agarate kohalike euroametnike loodud klantspilt nagu oleks meid Euroopa Liitu oodatud kui kalleid külalisi, on, pehmelt öeldes, ühevärviliselt roosavõitu. Õige on küll see, et need „külalised“ lähevad tõepoolest kalliks. Eriti puudutab see suurt Poolat oma mahajäänud põllumajandusega. Aga ka Baltimaid. On helesinine unenägu kinnitada, et kümne aasta pärast oleme Soome tasemel. See hoopiski tuletab meelde ühe suurema riigi peamehe kunagist kinnitust, kuidas mängeldes jõutakse USA-le järele ja kohe ka mööda minnakse. Vene ajal oli veoautokasti tagaluugile kirjutatud hoiatus „Kui pole kindel, ära möödu!“. See on jõus ka täna.

Soomes analüüsitakse neid protsesse tõsiselt, ausalt ja avalikult, tehakse ka rahvale selgeks. On loodud autoriteetne majandusnõukogu, kuhu kuuluvad valitsuse, majandusringkondade, ühiskondlike organisatsioonide ning ametiühingute esindajad. Hiljuti avaldati selle nõukogu analüüsiv prognoos „Euroopa Liidu laienemine ja Soome“. See on kõigile loetav ka internetis. Suur osa sellest analüüsist käsitleb probleemide probleemi: mis saab maaelust ja põllumajandusest?

Üle kolmekümne aasta tagasi käisin esimest korda soome talus kaugel põhjas Rovaniemi lähedal. Põllumehe pojana ja ise maatööd teinuna ajasin peremehega pikalt juttu ning käisin laudas.

Osa talusid olid tühjad, aknad laudadega kinni löödud, pered linna või Rootsi läinud. Mulle oli siis paljugi uus ja arusaamatu: toodangupiirangud, söötijäetud põlluhektarite heastamine riigi poolt jne. Hilisemate aastakümnete jooksul olen käinud kümnetes taludes, suurtes ja väikestes, edukates ja vaevalt ots otsaga kokku tulevates.

Nende aastakümnete jooksul on Soome küla ja põllumajandus läbi teinud dramaatilise murrangu. 30 aasta eest oli Soomes üle 2-hektarise põlluga talusid üle veerand miljoni ning maal elas üle 2,2 miljoni soomlase – pool rahvastikust. Viimase viie aasta jooksul on soomlaste tööhõives kõige rohkem vähenenud põllumajanduse osa – miinus 34 iga tuhande elaniku kohta. Ühesõnaga – külad jäävad tühjemaks ja inimesed vananevad ning see on kahjuks jätkuv ja paratamatu protsess.

Soomeski leidub arvajaid, et see on asjade loomulik kulg ja kõik koligu linna ning odavat toitu hakatagu sisse vedama Euroopast. Ent on ka teisi, kes põhjendatult leiavad, et riigi kohus on sellele vastu seista.

Üsna realistlikuks peetakse stsenaariumi, et kui maaelu ei toetata ja küla ei toimi elavana, on Soome 70 aasta pärast kokku kuivanud kitsale alale ümber Helsingi, kus elavad enamasti juurteta, õnnetud ja haiglased inimesed. Rahvastik  väheneks kolmandiku võrra. „Kas on alternatiivi?“ küsitakse. Ja vastatakse, et on. See nõuab vaid poliitilist tahet ja perspektiivinägemist.

Põllumeeste osa EL-i maade praeguses rahvastikus on vaid mõni protsent ja nende hääl on nõrk. Otsused ja valikud peavad tegema valitsused ja poliitikud. Sellisel seisukohal on ka Soome põllumeeste kõrgem eestkostja – Soome Põllumajandustootjate Keskliit.

Vestlesin selle esimehe Esä Härmäläga. Tunnen teda üle veerand sajandi, aastaist, kui ta tuli keskliitu tööle noore juristina ja liitu juhtis Veikko Ihamuotila, legendaarne isiksus Soome põllumajanduse ajaloos. Oli Kekkose aeg ja valitsust juhtis põllumeeste huvide eest seisev Maaliit – praegune Keskpartei. Nüüd on uued ajad, võim on linnameeste käes ning põllumeeste huvide kaitsmine võrratult raskem.

Hiljuti kohtusimegi Härmäläga taas Helsingis. Ta arvab, et põhimõtteliste otsustega on kiire – nii Soomes kui ka Euroopas. Valida on vaid kaks teed, ja mõlemas suunas ei saa põllumajandust samaaegselt arendada. Kas hormoone, uut bio- ja geenitehnoloogiat kasutav ameerikalik suurtootmine või looduslik mahepõllumajandus ja karjakasvatus? Esimene annab tarbijale odava söögi-joogi, teine on kallim ja tagab puhta toodangu. Esimene suund võidutseb Ameerikas ja Austraalias, kus põllumajandustootmine on muudetud tõeliselt tööstuslikuks.  Üks võrdlus: Ameerika suurim sealihafarm toodab aastas 15 miljonit siga; kogu Soomes kasvatatakse aastas umbes 2 miljonit siga.

Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) käivad juba pikka aega ägedad diskussioonid. Suurtootjad rõhuvad peale ja taotlevad põllumajandussaaduste rahvusvahelise turu täielikku viimist vabakaubanduse teele nagu on iga teise tooteturuga, samuti põllumajandustoetuste otsustavat vähendamist. See tähendaks ägedat konkurentsivõitlust avatud turul, tootjahindade langust tehnoloogia ja suurtootmise abil. Eri maad satuvad eri tingimustesse, olenevalt klimaatilistest ja muudest oludest (näiteks monokultuure viljelevad põllumajandusmaad).

Põhjala külma ja lühikese, napi päikesepaistega suvega ning vähese viljakusega aladel oleks see surmahoop maaelule ja põllumehele. Kompromissi kahe tee vahel pole. Kui tarbijate soovidele vastu tulles valitakse euroopalik tee, tuleb põllumajandus eemale rebida üldisest vabakaubanduse ja globaliseerimise arengust. Jääksid alles põllumajandustoetused, aga toidu hind oleks Euroopas kõrgem kui mujal maailmas. Kui valitakse ameerikalik tee, läheb toit odavamaks ning maksumaksjad ei kuluta nii palju raha põllumajanduse toetamiseks.

Esä Härmälä teeb selge ja ühese kokkuvõtte: „Põllumajandustootmise ääremaana on meil juba praegu suur vaev püsida Euroopa konkurentsis. Jääda ellu globaalses konkurentsis – see võimalus on pigem teoreetiline.“

Järgneb

ENN ANUPÕLD

Jaga |