Kuidas minu ema kodutuks tehti

Kolhoosi farmitöölisena sai mu ema eluaseme majja, mis kuulus majandile ja kus ta elas 35 aastat, kasvatades üles seitse last meie riigi maksumaksjateks. Nende aastate jooksul rajas lilleaia, istutas viljapuud ja marjapõõsad, sest lootis elada seal oma elupäevade lõpuni.

Siis aga tulid uued ajad ja võimud. Maja tagastati nn õigusjärgsele omanikule. Kuna ema oli juba eakas, meelitas omanik temalt välja sellise allkirja, et korter tuli vabastada veel enne seaduses ettenähtud aega. Vastu anti elamiskõlbmatu eluase, kus tuli teha enne palju remonti, et seal üldse elada saaks. Ema elutöö jäi vana kodu juurde maha ja selle eest ei makstud talle sentigi. Suhtumine oli selline, nagu oleks üürnik selle eluaseme omavoliliselt hõivanud.

Minu arusaama järgi oleks pidanud tagastama vara (kui üldse?) vaid neile, kellelt see oli sundvõõrandatud, aga mitte neile, kes selle ise siia vabatahtlikult maha jätsid. Äraläinute oma valik!

Kes pidi 50 aastat siin haldama ja korras hoidma seda, mida nüüd tagastati ei-tea-mitmenda ringi pärijatele? Eks see olnud IRL-i tegelastele kinni makstud, ning neil tuli teha vastuteene, kaasates väliseestlasi otsustajate ringi. Milline lugupidamine peaks meil olema nii tagasiandjate kui ka -saajate suhtes?

Sealt saigi alguse meie väikese rahva lõhenemine. Miks pidid uued põlvkonnad maksumaksjatena kinni maksma selle, millega neil polnud mingit seost ja mida nad maksavad tänaseni? Aga isegi nii lahked oldi, et sakslastele, keda Vaterland kutsus, on tahetud vara võib-olla isegi topelt kinni maksta.

Okupatsioonivõimud ei suhtunud minu emasse nõnda nagu seda tegi meie oma riik, mis peaks nagu olema õigusriik. Meil on aga nii: kel võim, sel õigus.

Linda Avik, Riisipere, Harjumaa

Jaga |