Olukorrast riigis ja haikalast punases ookeanis

HEIKI KORTSPÄRN,      23. märts 2005


President Arnold Rüütel teatas 7. märtsil, et ei sõida 9. mail Moskvasse, vaid on sellel päeval koos oma rahvaga. Et eestlastele meelepärane sõnum ei meeldinud siinsetele eestimaalastele, polnud üllatav. Mulle ja paljudele Eesti patriootidele aga oli lausa piinlik lugeda meie juhtivate poliitikute ja nende lootskalade „objektiivseid" hinnanguid.

Mida arvata Riigikogu esimehe Ene Ergma „sisukast" ütlusest: „Vabariigi president peab olema vabariigi president."? Ja mida arvata tema arusaamast, et mõnikord tuleb presidendil teha raskeid otsuseid, nagu pidi tegema president Meri 1994. aastal?
Esimest lauset pole võimalik mõista nn lihtsal inimesel ega haritlasel. Vähemalt kaine peaga küll mitte. Ene Ergmale meeldib rääkida. Miks keegi talle ei ütle, et peaaegu iga tema esinemine sisaldab suuremat või väiksemat fopaad, mis kitsal erialal kompetentsele teadlasele au ei tee?
President Meri eeskujuks toomine näitab ilmekalt müüdi kinnistumist nii poliitikute kui rahva seas. Minu arvamus erineb proua Ergma omast: 1994. aasta juulilepete sõlmimisega päästis president Meri ainult oma nahka. Moskval oli ja on tõenäoliselt praegugi alles piisavalt komprat, et vajadusel hävitada nii mõnigi endine ja praegune eesti rahva lugupidamist nautiv poliitik, kui nood Vene huvides enam koostööd teha ei taha.
Vaadake meie senist poliitikat laiemalt nii Ida kui ka Lääne suunal! Kelle huvides tegutsetakse? Igal juhul mitte eesti rahva huvides. Usun, et aastate möödudes saame kõikidest kordasaadetud alatustest teada. Nii on juhtunud president Konstantin Pätsiga, kes lõi ja hävitas Eesti riigi ning kokkuvõttes tegi oma rahvale rohkem halba kui head.

Mihkelson ja Lauristin vägistasid loogikat

Loogikat vägistades kommenteerib meie presidendi sammu Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson: „Ma kahtlen, kas selle otsuse juures on arvesse võetud Eesti rahvuslike huvide kõiki tahke." Ei jää muud üle kui üsna tagasihoidlikult küsida: kui president Rüütel oleks otsustanud 9. mail Moskvasse sõita, kas siis olnuks arvesse võetud Eesti rahvuslike huvide kõik tahud?
Ka Marju Lauristin otsustas sõna sekka öelda: „Läti president läheb Moskvasse kui võrdne võrdsete seas, kui riigi esindaja, kes 9. mail koos teiste ELi liikmetega tähistab Moskvas ELi sünnile alguse pannud Schumani deklaratsiooni 55. aastapäeva." Mida järeldada? Lauristini väitel on Läti president ja ELi riikide juhid tõelised variserid! Sama loogika järgi käitudes oleksime pehmelt öeldes imelikud. Mida arvata endisest vangist, kelle sadistist vanglaülem on teise sadistist vanglaülema mahalöömise juubelile kutsunud ja kes kohale saabudes teatab viisakalt, et tegelikult tuli ta labajalavalsi ja Tori hobuse juubelit tähistama?

Loo algul tegin juttu lootskaladest. Seetõttu olgu ära toodud meie eelmisele presidendile ustav eestluse tasalülitaja Enn Soosaar, kes „paljastas" praeguse presidendi vana taaga – 25aastase NLKP liikmesuse – ning küsib, kuhu jääb meie presidendi riigimehelikkus? Milline küünilisus ja silmakirjalikkus! Mis puutub praeguse presidendi riigimehelikkusesse, siis selle võiksid endale eeskujuks võtta kõik meie praegused ja tulevased riigijuhid. Kui aga härra Soosaar tunneb tõesti muret Eesti riigi pärast, võiks ta hakatuseks üritada eesti rahvale selgitada Nikolajevi-nimelise haikala toimetamisi punases ookeanis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)