Eestile saatuslikud päevad 25 aastat tagasi

Nõukogude impeeriumi ühe võimukandja OMON-i rünnakrühmlaste veretööd Baltimaades algasid Vilniuse veresaunaga ööl vastu 13. jaanuari ja jätkusid Riia politseijaoskonna ründamisega. Polnud kahtlust, et järgmiseks ohvriks valivad karistussalklased Tallinna.

Eesti valitsusel oli vaja ette võtta midagi radikaalset, et verevalamine lõpetada. Nii saigi meile kõige raskemal ajal teoks Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini välkvisiit Tallinna kohtumaks oma kolleegi, Eesti Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga ning Läti ja Leedu valitsusjuhtidega. Jeltsin suutis oma pöördumisega maha rahustada kohaliku garnisoni juhtkonna, et vältida sõjaväe sekkumist Eesti vabadusliikumisse. Vene Föderatsioon ise oli iseseisvuse välja kuulutanud juba 12. juunil 1990 ja Leedu isegi 11. märtsil 1990. Nii oli vastastikune toetus väga teretulnud.

Mäletan meedias kajastatu järgi, et intrid olid sellest väga ärritunud ja juba Tallinna lennujaama olid Jeltsini lennukile vastu tulnud intrite protestijad.

Kahjuks on Piirsalu artiklis maha vaikitud valitsusjuht Edgar Savisaare roll selle küllaltki ohtliku kiirvisiidi ettevalmistuses, ja kui mälu mind ei peta, siis ka eelnevalt meie valitsusjuhi kaks kolmveerandtunnist otsustava tähtsusega telefonikõnet Jeltsinile veenmaks teda Tallinna lendama.

Nii või teisiti, aga küllap see kõik aitas ka sellele kaasa, et võisime tõdeda – meie taasiseseisvumine saabus veretult.

Postimehe artikliga on veel kummalisem seik selles, et mäletan ju selgelt neid päevi ja ka fotot, mis avaldati selle neljapoolse kohtumise puhul: sellel seisis valitsusjuht Savisaar umbes Rüütli seljataga. Nüüd teda Postimehes avaldatud fotol ei ole... Siin saab olla vaid kaks võimalust: kas foto tehti lühemaks, ja selleks, et Savisaart vältida, pidid pildilt ära jääma ka Läti ja Leedu valitsusjuht; või teine võimalus – Savisaare pilt lõigati suurelt fotolt lihtsalt välja...

Nii et Mart Laari algatatud kunagine ajaloovõltsimine kestab?

Huvitav oli Postimehe artiklist lugeda, et teenete eest Balti riikide iseseisvumisel andis Läti veel Boriss Jeltsini eluajal talle kõrge riikliku aumärgi; Leedu tegi seda postuumselt. Kahetsusväärselt Eesti midagi sellist ei teinud. Hea seegi, et lõpuks pärast suurt vastuseisu suutsime avada Toompea nõlvale bareljeefi* meenutamaks Jeltsini ajaloolist Tallinnas-käiku.

UDO KNAPS, Rapla maakond

Toimetuselt: Bareljeefil* on kolmes keeles kirjas: „Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini mälestuseks, tema panuse eest Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises aastatel 1990-1991. Eesti inimeste annetuste toel loodud bareljeef avati augustis 2013.“ Allserval autorite nimed: Ernst Neizvestny, Rene Reinumäe, Viljar Lohu.

[fotoallkiri]     OTSUSTAV HETK AJALOOS: Lugeja Peeter Siim vahendas Kesknädalale ajaloolisest allakirjutamisest tehtud ajalooliselt tõese pressifoto, millelt näeme, et Eesti Ülemnõukogu esimehe Rüütli selja taga seisab valitsusjuht Savisaar.

Meeldetuletuseks: 13. jaanuaril 1991 kutsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel Vilniuse veresauna järel Tallinnasse Vene NFSV Ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini, kes avaldas toetust Baltimaade iseseisvusele. Tema visiit päästis Eesti verevalamisest. Rüütel kutsus lisaks Jeltsinile siia ka Läti ja Leedu riigipead Anatolijs Gorbunovsi ja Vytautas Landsbergise. Leedus kujunenud olukorra tõttu ei saanud Landsbergis tulla ja teda esindas Leedu suursaadik Eestis. Riigijuhid allkirjastasid (pildil) Toompea lossi Valges saalis deklaratsiooni, millega Vene NFSV ning Eesti, Läti ja Leedu vabariigid tunnustasid üksteist suveräänsete riikidena, jt dokumente, vältimaks veriseid sündmusi, nagu oli aset leidnud Vilniuses ja mujal Leedus.   (Foto: Tiit Veermäe, ETA – Eesti Teadete Agentuur.)

Jaga |