Teema jätkub: holokaust ja väsimatu Jüri Lina

MALLE SALUPERE,      05. september 2007


Minu Jüri Linale suunatud vastus on mõeldud neile, kes veel on suutelised kaasa mõtlema. Jüri Lina nende hulka ei kuulu: tema kui Goebbelsi usin õpilane teab, kuidas kriitikameeleta massi lollitada.

(Vt. Malle Salupere artiklit "Kes vähem teab, see rohkem usub" 8. augusti Kesknädalas ja 15. augustil sealsamas ilmunud Jüri Lina artiklit "Kommunist Salupere lahmib jälle".)

Kommentaaridest nähtub, et mõnigi lugeja on siiralt veendunud Jüri Lina õpetatuses ja arhiivide tundmises. Tegelikult esindab JL seda laialt levinud tõsiusklikku inimtüüpi, kes on omaksvõetud tõe ümbritsenud läbitungimatu valliga, millest ei pääse läbi ükski argument, mis seda ei toeta. Tal pole vajagi midagi lugeda, sest ta "teab".

Lina petab lihtsameelseid

Ma ei kirjutanud Postimehes 17. aprillil avaldatud artiklis Venemaast, nagu väidab Jüri Lina. Ka nüüd Kesknädalas ei kirjutanud ma Auschwitzi komandandi Hössi ülestunnistustest ülekuulamisel, vaid tema autobiograafilistest ülestähendustest ja mõtisklustest. Lina pole neid ilmselgelt lugenud, või kui ongi, siis samuti nagu minu "lahmivat" artiklit, kus ta isegi minu nime pole välja lugenud ja nimetab mind Saluperaks.

JL on professor Hilbergi õigesti tituleerinud kui maailma väljapaistvaimat holokausti-eksperti, saamata aru tema sõnumist või sihilikult laimates, sest Hilberg pole kuidagi Lina mõttekaaslane ega holokausti eitaja. Tsiteerides 40 aasta vanust ajaleheintervjuud, võib ju lihtsameelseid petta. See ongi Lina stiil. Kõigis tema kirjutistes kinnitatakse väidete autoriteetsust ja tõesust igal leheküljel allikaviidetega. Süvenedes aga ilmneb, et suurem osa neist «allikaist» on ajaleheartiklid mitmete maade väljaannetest. Teame omast käest, mida küündimatud ja sensatsioonijanused ajakirjanikud võivad kuulduste ja vihjete põhjal tõeks kuulutada, kuidas intervjueeritavat moonutada, sealjuures kindlaid poliitilisi hoiakuid ja sümpaatiaid võimendades.

Lina lugedes tahaks käsi pesta

Omaaegses artiklis «Austagem fakte ja statistikat», «tõestab» Lina, et sakslased ei organiseerinud mingeid hävituslaagreid; gaasikambreid ega krematooriume polnud olemas ja kuus miljonit hävitatud juuti on juutide väljamõeldis. Ta opereerib andmetega mitte tunnustatud ja kontrollitud teatmeteostest, vaid väidab juhuslike andmete põhjal, et kogu Euroopas olnud enne sõda 5,6 (tegelikult 8,3, neist "kadus" 5,9) miljonit juuti, kogu maailmas olnud 15,6 miljonit ja 1947. a. 18,7 miljonit (tegelikult 1950. a. 11,5 miljonit, 1983. a. 13,8 miljonit – vt ENE).

Lina osundatud 80-aastane professor Raul Hilberg oli üheks põhiesinejaks eelmise aasta lõpul Berliinis toimunud holokausti-konverentsil, mille ülevaade on ära toodud ajakirjas Spiegel 11. detsembril 2006. Hilberg näitas, kui sujuvalt arenes Endlösung'i fanaatiline idee: "Keegi ei teadnud 1933, mis 1938 juhtuma hakkab või mida 1941 otsustatakse. Nii muutus holokaust endastmõistetavaks grupi täideviijate jaoks, kes instinktiivselt tabasid juhtkonna soovi." Hilbergi ettekandest jäid kõlama tema kontrollitud kvantitatiivsed hinnangud hoomamatule kuriteole: 800.000 getodes mõrvatud juuti, 1.400.000 mahalastut, 2.900.000 laagrites hukkunut, lisaks muud natside juudisoost ohvrid. Need ongi arvud, mida eitajad kahtluse alla seavad.

Niisiis on Hilberg tõestanud ligikaudu sama holokaustiohvrite arvu, mida Lina ja tema mõttekaaslased nii kirglikult eitavad. Lina raamatutes "on kõik kirjas, kustkohast materjal raamatu kirjutamiseks võetud. Vaid täielik debiilik võib rääkida midagi musta valgeks tegemisest", ütleb üks kommenteerija. Ta ju mängibki sellele, et inimesed on laisad viiteid kontrollima.

Lugedes omal ajal Jüri Lina omakirjastatud raamatut «Skorpioni märgi all», oli mul esimeseks reaktsiooniks tahtmine pesta käsi ja minna värske õhu kätte. Selle kohta avaldatud arvamust 1996. aasta 29. augusti Postimehes peab Lina tänini meeles, sest vaevalt hakkaks mõni teine seda igal võimalusel meenutama. Meenutame meiegi üht-teist.

Võltsingud ja manipuleerimine

Mõtlemapanev on tõsiasi, et meie väidetavalt antisemitismist vabas riigis raamat, mis õhutab juudivaenulikkust rohkem kui kohtulikult hävitamisele määratud «Siioni tarkade protokollid», on juba teises trükis saadaval. Need «protokollid» sisaldavad palju sotsiaalpsühholoogilisi tähelepanekuid massidega manipuleerimisest, mida on arvestanud ja vahel ka sõnastanud poliitikud Machiavellist tänapäevasteni. Võltsingu koostajad on kõike seda vaid täiendanud ja garneerinud väidetega juutide sihilikust tegevusest selle omakasupüüdlikuks ärakasutamiseks. See osa on sedavõrd loogika- ja ajuvaba, et võib hullutada vaid üsna primitiivse mõtlemisega inimesi, aga ainult need ju kõlbavadki pogrommide toimepanekuks.

Mehhanism on lihtne: inimestele seletatakse ära, mis nendega toimub; nad näevad, et see on tõesti nii, ja siis osundatakse, kes on "süüdi" ja kelle peale viha välja valada. Patuoinaks on kõlvanud küll nõiad (vaheaste jumaliku ja inimliku tahte vahel), küll igasugu teiseusulised ja teisitimõtlejad, ühesõnaga – võõrad. Euroopas on sellesse rolli alati sobinud juudid, kes pillutatuna iidselt kodumaalt ja kõikjal tagakiusatuna on olnud sunnitud kohanema ja kodunema erinevates maades, säilitades igas olukorras oma rahvusliku iseteadvuse ja kokkuhoidmise. Just seda pole neile kunagi andestatud.

Lina pime viha juutide vastu

Eestlastel on looduslik valik ristiusustamisest peale toiminud vastupidises, s.o. ajude äravoolu suunas: targemad ja ettevõtlikumad loobusid oma keelest ja rahvusest; see protsess pidurdus alles ärkamisajal. Kaasajal on see taaskäivitunud (üheks näiteks on ka uuspagulane Jüri Lina). Mulle näib, et tema pime viha juutide vastu on suuresti tingitud alateadlikust alaväärsuskompleksist selle rahvuse suhtes, kelle seas on õppimise ja vaimsuse tegelik väärtustamine paljude sajandite jooksul välja selekteerinud niisuguse ajupotentsiaali, et 30% Nobeli preemia laureaatidest on juudid. See on vaimult suureks saamine tegelikkuses, kusjuures rahvusriik pole olnud mitte selle eeldus, vaid pigem tulemus.

Kui nimetan konkreetset Jüri süüdimatult lolliks, võib solvatu mind isikuväärikuse alandamise pärast kohtusse kaevata. Tervet rahvast solvava ja rahvuslikku vaenu õhutava teose eest aga viskuvad "dzotile" sõnavabaduse kaitsjad, väites, et igaühel on õigus… jne. Kui olla lõpuni järjekindel, ei tohiks meil olla ühtki seadust, sest kõik nad ahistavad kellegi vabadust ja õigust toimida nõnda nagu pähe tuleb. Millegipärast on aga maailmas nii, et mida vanem ja kultuursem demokraatia, seda rangemad on piirangud ja seda kangemad on trahvid nende rikkumise eest.

Ühiskonnas elades tuleb arvestada teistega. Just seda arvestamist napib meil igal tasandil ja igal sammul, kuigi printsiip «ära tee teisele seda, mida sa ei taha endale» on paari aastatuhande vältel kordunud paljudes õpetustes, alates Piiblist.

Eesti ei vaja Müncheni õllekeldreid

Jüri Lina on kommunismi täielikult samastanud juutluse sepitsustega ja kujutab kommunistlikke tippjuhte Marxi, Leninit, Stalinit, Trotskit, Rosa Luxemburgi, Jakov Sverdlovi, Aleksandra Kollontaid jpt. igasuguse inimlikkuseta monstrumitest juutidena. Isegi noort nõukogude võimu ei kaitsnud Lina sõnul mitte Punaarmee ja punased läti kütid, vaid sõjavangist vabastatud Saksa eliitsõdurid. See väide pärineb Igor Bunitshi faktirohkest ja saladokumentidel tuginevast, kuid väljamõeldistega pikitud, detektiivisugemetega ajalookroonikast «Partei kuld» (Peterburi, 1992), mida JL on ohtralt kasutanud ja oma küündimatuse tõttu veelgi moonutanud. Sama on juhtunud Mart Laari metsavendade-raamatuga, mis pensionäride pajatusi liigselt usaldades on niigi tegelikkusest üsna kaugel.
Ka Müncheni õllekeldrites läksid ideoloogilise tulevärgiga kaasa eelkõige kitsa silmaringiga, kuid aatelised ja teotahtelised noored.
Praegu seisamegi silmitsi just selliste Eesti neofashistidega ja küsime hämmeldunult: kust nad küll tulevad?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (34)