Ajast ees või hoopis taga

Teise maailmasõja ja külma sõja aeg on nüüd läbi. Samuti  lääneriikide rõõmustamise aeg pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Ning toodangu ja elatustaseme languse aeg  eriti riikides, kes ei jäänud tollal Sõltumatute Riikide Ühenduse raamidesse, sh Balti riikides.

Alanud on rahvusvaheliste suhete paranemise aeg. Ameerika Ühendriikides püüab praeguse presidendi Obama administratsioon eelmisest administratsioonist päranduseks saadud Afganistani konfliktist pääseda mitte sõja jõul, vaid ka kohalikke endid relvi tööriistade vastu vahetama agiteerides, et sõjast laostatud riiki jälle üles ehitada. Valimisvõitlused muudeski maades on muutunud rahulikumaks. Parteid ei püüa hääli juurde võita mitte oma vastaseid teravalt rünnates, vaid rahumeelselt oma  programme populariseerides.

Taotletakse kohanemist uute tingimustega, kui inimeste arv pärast koloniaalrežiimide lagunemist ja arstiabi kättesaamise kergenemist on järsult kasvanud ja kümmekond riiki maailmas loonud  nii suured tuumarelva varud, et selle käikulaskmisel võib teadlaste arvates inimkonna mitmekordselt hävitada.

Üheks sammuks suhete paranemisel on ka hiljuti sõlmitud USA - Venemaa kokkulepe tuumarelvade vähendamise kohta. Majanduselus saab üha tähtsamaks uute moodsate tehaste rajamine, mis tehnika kiire moderniseerimise tingimustes toodaksid kiiremini ja vähemast materjalist uuelaadseid kaupu.

Eestilik tagapõhi

Praegune kaklemine Eestis ei mahu kuidagi eelpool kirjeldatud üldpilti. Suhted idapoolse naaberriigiga on halvaks aetud. Teoreetilise tagapõhja selleks on loonud uus ajaloolaste koolkond, kes Teise maailmasõja põhjusi on käsitlenud üsna ühekülgselt.

Põhiliselt on maha vaikitud sõjaeelne Nõukogude Liidu katse luua koostöös Suurbritannia ja Prantsusmaaga ühine antihitlerlik koalitsioon. Sel puhul poleks Hitler nähtavasti söandanud uut maailmasõda alustada.

Ei räägita ka sellest, et niisuguse katse ajasid paljuski nurja Eesti ja teised Balti riigid, kes kategooriliselt olid selle vastu, et niisuguse lepingu raamides antaks neile garantii  juhuks, kui Saksamaa  püüaks läbi nende maade tungida kiiresti kallale Nõukogude Liidule ja selle olulistele keskustele, esmajoones Leningradile (praegusele Peterburile).

Alles nende läbirääkimiste nurjumise järel sõlmiti Nõukogude Liidu - Saksamaa  nn Molotov-Ribbentropi pakt, mille salaprotokolli kohaselt läksid Balti riigid Moskva mõjusfääri. Seejärel sai Nõukogude Liit jõuga ähvardades rajada siia 1939. aasta lõpus oma sõjaväebaasid ja järgmisel aastal lülitada need oma riigi koosseisu. Aasta pärast alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu, mis oli algul väga edukas. Jõuti Moskva lähistele ja üle Volga Stalingradini. Seejuures oli Nõukogude-Saksa sõda Teise maailmasõja põhirinne.

Võib küsida, kas selle sõja ja üldse Teise maailmasõja tulemus oleks võinud olla teistsugune, kui Nõukogude Liit poleks saanud ajutiselt neid mõneks ajaks kinni pidada oma uutel läänealadel. Eestis näiteks  Põltsamaa ja Märjamaa kandis. Eesti praegune ajalooline koolkond on teinud  Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollist  hoopis teistsugused järeldused. Vene agressiivsus avalduvat veel praegugi, kui sõjakolded ei ole üldsegi Euroopas, vaid hoopiski Aasias või  mujal mitte-Euroopas. Selle seisukohaga on põhiliselt ühinenud Eesti parempoolsed jõud, kes praegu on võimul. Ning Eestil on  Venemaaga halvad suhted. Pole  isegi piirilepingut.

Kaubavahetus Venemaaga tooks raha ja tööd

Praeguses olukorras oleks Eestil kasulik suhteid Venemaaga parandada. Aga algas hoopis rünnak selle partei juhi vastu, kes midagi niisugust taotleb. Algas Tuuli Kochi artikliga Eesti suurimas (teadaolevail andmeil Norra kapitalile kuuluvas) päevalehes Postimees. Ning sellega on ühenenud ka Eesti valitsuse juhtisikud eesotsas peaministriga, kellel on võimsad initsiaalid A.A ning järelikult ei saagi ta olla madalamal ametikohal. Ning ka praegu ainus Baltimaadele välismaalt toodud president. Kas nad aga jäävad oma seisukoha juurde, kui nad 2010. aasta viimasest Eesti Ekspressist saavad teada, et Tuuli Koch on ka varem avaldanud ebatäpseid andmeid praeguste Eesti poliitikute, sh Savisaare kohta, ja pärast ka mõnikord vabandust palunud?

Praegu räägitakse Eestis palju sellest, et meie oleme endistest idabloki riikidest  arengus kõige rohkem edasi jõudnud. Küll riigieelarve kujundamise oskuses, küll  internetiseerimises jm. Kas aga see, mis siin praegu toimub, ei näita, et oleme hoopis ajast maha jäänud, võrreldes naaberriikide Soome ja Läti, aga ka Ukraina ja Poolaga? Nähtavasti oleks meil vaja lähtuda  president Obama valimiseelsest loosungist Change (st muutumine)? Kas praegune juhtkond on selleks võimeline ja tahtlik? Võib-olla teeb hoopis Venemaa meile vastava ettepaneku ja majanduslikult oleks see meile edukas. Eesti asub ju ida ja lääne vahelisele kaubavahetusele mõeldes väga soodsas kohas. Kui see kaubandus elavneks, tuleks meile juurde nii raha kui ka tööd. Kui aga  minnakse samamoodi edasi ja meie parteid hakkavad õiendama omavahelisi suhteid Euroopa Kohtu kaudu, võiks Eesti muutuda hoopiski naeruväärseks.

Jaga |