Pronksmees, kes jäigi ellu

Kunst on kunsti mõista ja teatrikunstnikuna tunnetan ma ka kaduva kunsti väärikat olemust, kirjutas lavastaja ja kunstnik Tõnu Virve.  (Eesti Päevaleht, 12. mai 2007)

2. osa

Püha värav surnuteriiki

Neile, kes juhtuvad Kesknädalat lugema mõnes arhiivis sada aastat hiljem, näiteks 2107. aastal, tuleb selgitada, et varematel aegadel seisis Tallinna kesklinnas, Rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahel laiuvas pargis, suur pronksi valatud mehekuju. Tema seljataga kõrgus massiivne paekivist müür.

Vaid vähesed, need, kes olid asjaga kursis juba varem, või need, kes juhtusid lugema lavastaja, filmirezhisööri ja kunstniku Tõnu Virve selleteemalist artiklit 2007. aasta 12. mai Eesti Päevalehes, teavad rääkida, et too müür polnudki tavaline paemüür. Praeguseks tühjal Tõnismäe haljakul seisis varem hiilgav monumentaalkunstiansambel, üks uhkemaid kogu Eestis. Skulptor Enn Roos lõi leinava eesti soost Nõukogude armee vormi kandva sõdalase pronkskuju ja arhitekt Arnold Hoffart-Alas paekivist pülooni. Mitte siis müüri, vaid pülooni, mis tähendab Vana-Egiptuse templi kahe torniga väravaehitist. „Arhitekt on täiesti teadlikult projekteerinud endisele eestlaste pühale hiiekohale iseseisva allegoorilise teose – värava surnuteriiki –, mis moodustas ühtse ansambli esimese eestlastele püstitatud kirikuga, Kaarli kirikuga, kus on ka esimese eesti soost kunstniku Köleri altarimaal,“ kirjutas Virve.

Ajalehes Postimees kaitses Pronkssõdurit mitme põlvkonna poolt austatud kujur Endel Taniloo. „Tegemist on Eesti skulptorite loomingu ühe parima teosega. See monument on igas Eesti skulptuuri raamatus. Modelliks olevat olnud meie kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Juba ainult nende isikute pärast ei luba minu pieteeditunne selle kunstiteose kallale minna,“ kirjutas elunäinud kunstnik, jätkates. “Teiseks on tegemist II Maailmasõja ohvritele loodud monumendiga. Loen nende hulka ka Tallinna pommitamise ohvreid ja Eesti Korpuse sõjamehi, kes tõsimeeli võitlesid Eesti vabastamise eest Saksa okupatsioonist. Sellepärast arvan, et riigimeestel peaks olema muid palju tähtsamaid asju lahendada kui pronkssõduri asi. Autorid on monumendi loonud Tõnismäele ja igasugune ümberpaigutamine vähendab teose kunstilist väärtust,“ lõpetas skulptor oma kirja.

Siinkohal tuleb lugejale ära öelda käesoleva kirjatüki mõte. Miks me teda üleüldse kirjutame? Aga sellepärast, et pool sajandit pärast seda, kui Pronkssõdur surnuteriigi väravasse valvama pandi, juhtus Tallinnas midagi eriskummalist. Linnarahvas läks sõduri pärast tülli. Nagu kuri vaim oleks Ülemiste järve kaldale nakkuse toonud. Haigeks jäid kõik. Karjudes ja lippude lehvides üksteist ähvardades, nõuti sõduri platsilt minema viimist. Justnagu kaugel keskajal, kui katku puhkemises mõnd kaunist naist süüdistama kukuti ja hukatusest pääsemiseks tema elusalt põletamisele loodeti. Nii juhtus ka sel korral, millest meie lugu pajatab. Paistab, et veel viissada aastat pärast keskaegseid nõiajahte usutakse ka nüüdisaegselt euroopalikus Tallinnas, et uus ohver lõpetab kõik vanad hädad ja suudab linnakodanikud omavahel lepitada.

Ta ju palvetab...

2006. aasta 1. novembril saatis Valgamaal elav ajaloohuviline Aksel Tammiksoo meie lehele kaastöö ja lisas sõduri loole omapoolse tähelepaneku: „Arvan, et õige oleks pronkssõduri mälestusmärgi vaskplaatide peal olevad tekstid uuendada. Vasakule plaadile tuleks lisada sõnad: „Armuline Jumal! Palun andesta meile meie ateistlik minevik!“ Parempoolsele plaadile sõnad: „Kallis Jumal, Jeesuse nimel, palun õnnista langenute rahu ja nende omakseid! Aamen!“„

Valgamaalane jätkas: „Arvan, et sellisel juhul ei läheks niinimetatud vabadusvõitleja Tiit Madisson oma jüngritega ega ka vastasleer sinna langenute rahu rikkuma ega miitinguid pidama. Siis neil ei sobi enam seda teha. Arvan, et kuju ise tuleks alles jätta, sest kunstiliselt omab ta ju väärtust. Pealegi olid nii arhitekt kui skulptor eestlased. Ka modellina kasutati eesti meest, kes Laskurkorpuse ridades sattus suurriikide poliitika ohvriks. Ta võeti Nõukogude armeesse nagu paljud teisedki eestlased saatuse sunnil. Nii nagu sattus korpusesse ka Raimond Valgre, kelle kuju Pärnu kuursaali ees seisab. Peaminister Andrus Ansip ei taha ju Valgre kuju sealt eemaldada ja kuulab Laskurkorpuse võitleja laule meeleldi.“

„Me peaksime endile selgeks tegema, et venelastele oli II Maailmasõda ju eelkõige Suur Isamaasõda, kus kaitsti oma maad sakslaste eest ja toodi selleks lugematuid ohvreid. Ei kujuta ettegi, kui teravaks läheks meie suhted idanaabriga pärast selle tõeliselt rahvusliku leina sümboli kõrvaldamist,“ arutles hr Tammiksoo.

„Vaadake tähelepanelikult, ja te näete, et tegelikult seisab pronkssõdur langetatud peaga Kaarli kiriku poole ja on vaikses palves Jumala ees. Ta justkui palub andestust sõja ja kuritegude eest, mis sõjad teinud. Ta palvetab langenud meeste hingede eest.

Tegelikult on ju pronkssõdur meie vend. Ta on tehtud elusa inimese järgi. Mida ütleb Piibel selle olukorra kohta, mis meil Tõnismäel kujunenud? Piibel ütleb, et see kes armastab Jumalat ja vihkab oma venda, on valelik. Sest see, kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada ka Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja käsk on Temalt endalt, et kes armastab Jumalat, see armastagu ka oma venda (1. Johannese raamat 4: 20-21).“

Jaga |