Mida ma ei leidnud uuest inimarengu aruandest?

Kõneldakse üksikvaldkondadest: looduskeskkonnast, töötusest, regioonide olukorrast, tööturust, sotsiaalsest keskkonnast, väärtusmustritest, kultuuritarbimisest jne. jne.  Vist on eeldatud, et põhiseaduse preambulas sätestatud riigi olemasolu mõtte sõnastus on üldteada ja iseenesest realiseeruv. Et riigi ja rahvuse edasikestmine käib omapäi ja tõrgeteta.

Aga meediakanalitest näeme-kuuleme iga päev, et meediat tahetakse suukorvistada, s.t. vähendada tagasisidet rahvalt riigijuhtidele, et seadusandjad ei hooli selle või teise ühiskonnaosa põletavatest probleemidest, et hariduskeskkonda kujundatakse kui äriprojekti, et kohalike murede lahendamiseks nii vajalikku raha kulutatakse hoopis teistel eesmärkidel,  jne.  Nähtavasti juhinduvad seadusandja ja kohati ka täitevvõim mingitest muudest eesmärkidest, kui on sätestatud riigile põhiseaduses.

Tegelikkuses nii ongi -- võimul olevad erakonnad ja sinna saada lootvad erakonnad juhinduvad just sellest, võimueesmärgist, mitte riigi eesmärkidest. Võimule pürgijad peavad koguma sponsoritele tulevikulubaduste jagamise  teel vahendeid kalli valimiskampaania läbiviimiseks, võimul olijad peavad kõigepealt oma tegevuse kaudu tasuma sponsoritele eelmise valimiskampaania võlad ja kohe alustama raha kogumist uute valimiste jaoks. See määrabki nn juhtivate erakondade võimalused ja põhimõtted otsuste tegemisel seadusloomes ja majanduse juhtimisel. Ainult marginaalsed erakonnad võivad meil endale lubada sõltumatust sponsoritest ja kõnelemist ainult eetilistest põhimõtetest lähtudes.

Mis põhjustab meil võimuerakondade sellise väärastunud eesmärgipüstituse?  Ei maksa süüdistada erakondi ideetuses või eetika puudumises. Meie valimissüsteem nõuab just niisugust käitumist erakondadelt, täiesti olenemata sellest, kas erakondi juhivad eetilised ja kompetentsed või sobimatud juhid. Teisiti toimides ei saa võimuerakond täita oma liikmete ootusi olla võimul või sinna saada, ning omavahel võisteldes meil erakonnad tohivad ja ongi sunnitud kulutama kampaaniateks suuri summasid. Sest elu on näidanud, et meediareklaam mõjub valijatele ilmselgelt. Suurte summade kulutamist poleks ning valimistulemusi ei suunaks erakondadelt vastuteenet ootavad sponsorid, kui valimiskampaaniad viidaks läbi riigieelarvest  ja hoopis riigiorgani -- valimiskomisjoni -- poolt. Siis muidugi ka neile erakondadele, kellel on perspektiivi alles lähitulevikus valimiskünnist ületada.

Teiseks väära eesmärgipüstituse põhjustajaks on meie rahvaesindajate täielik sõltumatus oma valijatest, millega on likvideeritud tagasiside valijatelt erakondadele. Selge, et tagasiside loomisega kaasnevad probleemid sellest, et valijate mõju saadikule võib muutuda ülemääraseks, kuid see küsimus vajab lahendamist ja tagasiside tuleb luua. Selleks, et lõpeks valitute omapäi tegutsemine ainult oma erakonna eesmärke järgides, mis ei vasta valijate tahtele ega riigi peaeesmärgile. Ja et jääks ära valimiste kasutamine lausa äriprojektina, kus prominentsete peibutuspartidena valitud saadikuid kasutatakse lihtsalt erakonnale rahalise toetuse saamiseks. Viimatinimetatud väärnähtust kärbiks oluliselt ka saadikute töötasu alandamine näiteks kahe keskmise palgani, mis tooks kaasa Riigikogu koosseisu drastilise muutuse. Sealt kaoks peibutajad ja sisse tuleks palju uusi kompetentseid inimesi.

Kolmanda tegurina tuleb kõnelda rahvaesindaja kompetentsusest. Ei ole võimalik, et meedikuks soovitatakse kedagi, kes on erihariduseta, kuigi näiteks väga kvalifitseeritud autojuht, samas rahvaesindajalt  seadusandlikus kogus eelteadmisi ja kogemust ei nõuta. Oleks mõistlik, kui Riigikogusse ei saaks kandideerida isikud, kel pole vähemalt kaheaastast töökogemust kohalikus omavalitsuses. Samuti ei peaks ilma sellise ettevalmistuseta saama valitud linnapea või abilinnapea ametisse või omavalitsuse komisjoni esimehe olulisse ametisse.

Kui eesmärgiks ei ole rahvuse püsimine, vaid näiteks sisemaine koguprodukt (SKP), on seadusandja käitumine hoopis erinev. Inimarengu aruande järeldustest leiame vajaliku olevat muuta avatumaks äriringkondade ja riigi koostöö ettevõtluskeskkonna muutmisel, et vaja maksukeskkond ümber kujundada tagamaks tasakaalukat majandusarengut jne. Ehkki aruandes leidub väide, et liberaalne turumajandus olevat Eestile toonud edu (!), kõneldakse samas ohumärkidena piirkondlike erisuste kristalliseerumisest, ning sotsiaalse kihistumismustri jäigastumisest (vt. ka Statistikaameti 2010. a. aruanne „Vaesus Eestis").

Arvan, et need viimased ei ole ammugi enam ohumärgid. Need on kestnud tendentsid, mis vaja rahvuse jätkusuutlikkuse eesmärgil peatada ja ümber pöörata. Ja eelduseks on siin just loobumine vähestele suurt edu, kuid paljudele palju halba toonud „õhukese riigi" põhimõttest.

Et valimiste süsteem paneb valitavaid järgima teisi eesmärke kui on riigil, et valituks saanud rahvaesindajad võivad ohutult edasi toimida omatahtsi, et valitutelt ei nõuta vajalikku kompetentsust enne ühiskonnaprobleemide kallale asumist -- leian oma elukogemuse põhjal: see on inimarengu seisukohalt vägagi määrav.

EINO VÄÄRTNÕU, MSc

Jaga |