Kodud on muutunud vanglaks

Aleksander Kõrgesaar,      30. juuni 2004


Olgugi et on rahuaeg, painab inimesi hirm, sest valitseb varaste, pättide ja laaberdajate meelevald. Tänavanurgal pekstakse keegi läbi, aetakse käsi vanuri taskusse raha järele, tõmmatakse maja eest auto, murtakse suvilatesse, kauplustesse sisse, tungitakse korteritesse, lüüakse rusikaga näkku, noaga kaela ja võetakse hinnalised esemed kaasa. Varastatakse lausa päise päeva ajal.
Ajalehtedes kirjutatakse, et varguste vastu mõjub väga efektiivselt kodanike ühistegevus ja tehniliste kaitsevahendite rakendamine. Paljud inimesed ongi seda teinud – majadele on pandud metalluksed ja akendele trellid, kodud on muutunud vanglateks.
Tänapäeva vireleva elustiili juures pole korteritesse sissemurdmisi võimalik vältida. Kuid kas on ikka alati nii, et varas on see, kellel pole kodu, peret ja tööd?
Kui ajas tagasi vaadata, siis esimese Eesti Vabariigi ajal ei mäleta, et keegi oma küla inimestest oleks vargile läinud. Vargust ei kardetudki. Nüüd on see tavaline asi. Uurimine aga nõuab täpset analüüsi, muidu võib ja ongi juhtunud, et karistada saab süütu inimene. "Politseikroonikas" küsitakse tihti, et kes kuulis või nägi? Teatada oma tähelepanekutest telefonil …
Kui mõni maja jääb tühjaks, siis veidi aja pärast pekstakse aknaruudud puruks, lõhutakse uksed, küttekolded ja kisutakse põrandad üles. Kellel küll sügelevad käed lõhkumise järele? On need poisikesed? Kui ongi, siis kes on süüdi, et nad huligaanid on. Kas vanemad, kool või ühiskond?
Miks lõhutakse sihitult ja mõttetult? Kas see on meie aja elustiil?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)