Vladimir Mamontov: olen valmis teist mõistma, kui teine on valmis mind mõistma

Vladimir Mamontov on sündinud Vladivostokis 21. detsembril 1952. Ta lõpetas Kaug-Ida Ülikooli žurnalistikaosakonna ning oli enda sõnul  küllalt alternatiivne kuju - väga pikkade juustega ja armastas Lääne muusikat. Esialgu töötas ta Primorje krai ajalehes Krasnoje Znamja, 1985. aastast oli aga ajalehe Sovetskaja Rossija erikorrespondent Habarovskis.

Suurte muutuste ajal

1990. aastal kutsuti Mamontov Moskvasse. Kuid tööd ta ei saanud, sest tema pealinnatulek langes kokku üleüldise kaose tekkega. Peaaegu kõik riiklikud struktuurid lõpetasid tollal mingiks ajaks töö, oldi suurte muutuste ootuses.

Kuna Mamontov ei saanud ka enam Habarovskisse tagasi minna, oli ta jäänud mingiks ajaks Moskvasse ooteseisundisse, kuni sõbrad Komsomolskaja Pravda toimetusest teda endi hulka kutsusid.

Kohtumisõhtul kinnitas Mamontov, et tal on äärmiselt meeldiv olla meediaklubi külaline esmajoones seepärast, et enne teda Impressumi külalisteks olnute nimistu on äärmiselt mõjuv. „Ma ei saa üldse aru, kuidas teil on õnnestunud need inimesed siia, Tallinnasse organiseerida!" ütles Mamontov õhtujuhtidele - meediaklubi Impressum asutajatele, Komsomolskaja Pravda (KP) vaatlejale Galina Sapožnikovale ja KP peatoimetajale Põhja-Euroopas Igor Teterinile.

Teiseks ütles Mamontov, et tema suhted KP-ga on olnud väga pikaajalised ja isiklikud. Ta töötas selles ajalehes 15 aasta vältel osakonnajuhataja ja toimetajana, vastutava sekretärina, peatoimetaja esimese asetäitjana ja peatoimetajana. 2005. aasta novembrist on  Mamontov Izvestija peatoimetaja.

Izvestija prioriteedid ja infosõjad

Mamontovi sõnul olevat Izvestija alati tegelnud eelkõige inimestega. Ta ütles, et sel ajalehel on olnud halvemaid ja paremaid aegu, konservatiivsemaid ja reformimeelsemaid peatoimetajaid, kuid  tähtsaim on alati olnud inimesed ning alati on tehtud panus avaldatava kõrgele ajakirjanduslikule kvaliteedile.

Kui jutt kandus Venemaa Eesti-vastasele infosõjale, ütles Mamontov, et Venemaal ei tunta mingit sellist sorti sõda.

„Vist on Eesti liiga pisike, et temaga mingit infosõda pidada?" muigas Mamontov ning püstitas kõigepealt rea küsimusi. Kas infosõda on see, kui valgustatakse kogu Venemaa patriarhi Kirilli külaskäiku Ukrainasse, ning kas see, kui Kirilli käest küsitakse, kas too on nõus võtma Ukraina kodakondsuse, ja Kirill vastab, et loomulikult, näitab Venemaa impeeriumimeelseid ambitsioone? Kas infosõda on see, kui püütakse säilitada oma riigi au ja väärikus? Kas infosõda on see, kui  ei olda nõus üha üldisemaks saava „ajaloo ümberkirjutamisega" ning püütakse faktide põhjal tõestada omi seisukohti.

Peaasi on austus üksteise vastu

Mamontov ütles, et vähemalt Izvestija kasutab suhetes Baltimaade, Ukraina ja teiste postsovetlike riikidega põhimõtet, mille kohaselt peab elama üksteist austades. Ta kinnitas, et ajaloos on palju erinevaid nn tumedaid lehekülgi, et Balti riigid ning teised endised liiduvabariigid said Stalini ajal kindlasti palju kannatada. Ta on sellega täiesti nõus, kuid: kes siis ei kannatanud? Mamontov märkis, et tema ühe vanaisa lasksid Kodusõja ajal maha bolševikud, teise vanaisa aga uputasid jääauku valgekaardi ohvitserid.

„Kui ma ei suudaks mõista, et ajaloos oli erinevaid keerulisi aegu, siis mida ma sellisel juhul peaks tegema - ennast pooleks kiskuma või?! Olen valmis teisi mõistma, kuid vaid juhul, kui teised on valmis ka mind mõistma," ütles ta, pidades silmas just Pronkssõduri-saagat. Samas kinnitas ta, et Pronkssõdur on tema hinges paljugi muutnud, kuid mitte purustanud.

„Kui see oleks minus midagi purustanud, oleksin infosõja osapool," ütles ta.

Mamontovi sõnul on Teise maailmasõjaga seonduv venelaste jaoks äärmiselt valus teema, sest praktiliselt iga Vene pere kaotas selle sõja ajal mõne oma liikme. Just eelkõige seepärast ei saavat Venemaa mitte mingil juhul leppida Teise maailmasõja ajaloo ümberkirjutamisega, mis tänases Ida-Euroopas aset leiab, ning eriti just fašismi ja kommunismi võrdsustamisega.

Teine maailmasõda kui Venemaa identiteediküsimus

Mamontovi arvates on Balti riigid ja Ukraina vist seisukohal, et Nõukogude väed oleksid pidanud Teise maailmasõja ajal Saksa väed kuni oma riigipiirini ajama ja siis seisma jääma, et, jumal hoidku, mitte astuda võõrale territooriumile. Kogu maailm oli ja on kuni tänase päevani seisukohal, et fašism kui kõigi aegade kõige inimvaenulikum režiim oli tarvis hävitada. Nüüd aga püütakse jätta muljet, et Nõukogude sõdur oli samasugune või veel hullemgi verine anastaja kui olid fašistid.

„Ma ei ole nõus, et minu isast tehakse verine mõrtsukas, kes ei toonud mitte vabadust, vaid ainult kannatusi, ja ma seisan sellise maailmakäsitluse vastu viimse veretilgani," ütles Mamontov. Tema meelest on elu mitmekülgne ning ajaloost ei saa midagi välja lõigata, samuti ei tohi ajaloo suurkujusid (ei Stalinit ega ka Hitlerit) iseloomustada vaid paari sõnaga ja äärmiselt ühekülgselt. Seepärast ongi Mamontov seisukohal, et ajaloo ümberkirjutamine on kohutav.

Infosõda Osseetias

Kuna jutt käis infosõdadest, ei saadud üle ega ümber ka eelmise suve sündmustest Lõuna-Osseetias. Mamontov ütles, et see sõda tuli Venemaal praktiliselt kõigile suure üllatusena. Saatuse tahtel oli 4. augustil Lõuna-Osseetiasse saadetud Izvestija korrespondent Juri Snegirjov. Päeval, mil Gruusia alustas Osseetia-kampaaniat, oli Mamontov puhanud Montenegros, Putin viibinud olümpiamängudel ning Medvedev olnud perega laevareisil. Seepärast võib üsna kindel olla, et Vene pool sõjaplaanidest teadlik ei olnud, kuigi hiljem kinnitati, et Venemaa polnud toimunust mitte lihtsalt teadlik, vaid oli sõja lausa ise alustanud.

Kui Gruusia asus Tshinvalit pommitama, olevat Snegirjov viibinud Vene rahuvalvajate juures, kes asusid oma arvuteid hävitama, et infot mitte jätta vaenlasele, ning väites, et mingit abi neile ei tulevat.

„Kui Snegirjov siiski nägi kümmekonda tanki Roksi tunnelist välja sõitmas, olla ta lausa nutma hakanud - Venemaa polnud inimesi hätta jätnud! Ja kuigi sõdurid olid praktiliselt lahingumoonata ja läksid grusiinide vastu kui tapale, oli Venemaa sekkumine siiski inimestele elulootuse andnud."

Saalist kostnud küsimusele, miks siis Osseetias infosõda ikkagi kaotati, vastas Mamontov, et neil augustipäevadel polnud Venemaale tähtis mitte infosõda, vaid reaalsete inimeste - Venemaa kodanike ja rahuvalvajate - elu.

Vale ja räpasus

„Infosõjad on alati seotud vale ja räpasusega - kõntsaga pillutakse poliitilistel põhjustel," ütles Mamontov. „Infosõda muudab maailma mustvalgeks mängukanniks. See on aga kohutav."

Infosõda peksab alati üles suurt tolmu, mis tavaliselt langeb maha umbes aasta jooksul. Mitme kuu vältel tambitakse inimeste ajusid, et tekitada teatud „avalik arvamus", mis ei pruugi tõele isegi mitte sarnaneda. Enamasti aastaga  tuleb tõde ikkagi päevavalgele, kuid kindlasti on vahepeal midagi vajalikku siiski saavutatud. Näiteks tampis omal ajal USA valitsus terve aasta inimeste ajudesse, et Iraagil on massihävitusrelvad. Selle vahu varjus rikuti kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid ning tapeti tohutu hulk rahulikke iraaklasi. Umbes aasta pärast aga öeldi: me eksisime - polegi neil mingit relva, kuid meie kohalolu Iraagis on lausa hädavajalik...

Jutuks tuli ka Vene häkkerite rünnak Eesti võtmeasutuste vastu. Umbes aasta hiljem teatati, et need nagu polnudki Vene häkkerid, kuid vahepeal oli juba Eestisse loodud NATO rahvusvaheline küberkaitsekeskus.

Midagi analoogilist on toimunud ka Lõuna-Osseetia ümber. Alles praegu hakkab maailmale kohale jõudma, et Venemaa ei rünnanudki Gruusiat, vaid käitus kõigi rahvusvaheliste normatiivide kohaselt, kaitstes oma kodanikke.

Reiting

Siinkohal teatas Igor Teterin, et mitte kõik riigid pole aru saanud või ei tahagi aru saada, kes on kes. Näiteks möödunud aasta detsembris üllitas meediaklubi Impressum sõjategevuse ajal Lõuna-Osseetias viibinud ajakirjanike artiklite kogu „Väikese Kaukaasia sõja anatoomia". Teterini sõnul ei ole seda raamatut korda läinud mitte ühtegi Eesti raamatupoodi müügile anda. Järelikult ei taheta, et Eestis inimesed teaks, mis Gruusias tegelikult toimus.

Kuna olen isiklikult seda raamatut lugenud, võin kinnitada, et mitte mingit propagandat seal ei ole. On vaid konkreetsete ajakirjanike isiklik kogemus (üks neist sai küllalt tõsiselt haavata). (Vt. 7. jaanuaril Kesknädalas ilmunud artikkel „2008, Vene-Gruusia konflikt ja vaikimismüür".)

Mamontov tõdes, et USA ja Lääne meedia tegid tõepoolest väga võimsalt tööd, et inimesed teatud sündmustejada uskuma jääks.

„Kui inimestele pidevalt rääkida „mida vaja", jäävad nad mõne aja pärast ainult seda uskuma ja mingit muud informatsiooni enam vastu ei võtagi," väitis Izvestija peatoimetaja. „Täna oleme peaaegu kõik selle monstrumi küüsis, mille nimi on reiting. Kui telemeestelt küsida, miks nad näitavad seda rämpsu, mida näidatakse, vastaksid nad, et sellel on kõrge reiting. Miks on aga sellel kõrge reiting? Sest midagi muud ju ei näidatagi!"

Lõppkokkuvõttes oli Venemaa ajakirjandusguru veendunud, et „reitingujumalaga" on hädasti tarvis midagi ette võtta andmaks inimestele kvaliteetset ja ausat infot. „Peab töötama südametunnistuse järgi," ütles Mamontov. „Kui sinult nõutakse, et teeksid midagi sellist, mille kohta tead, et see ei ole õige - siis mine ära! Vastasel juhul tapad oma hinge."

Vene meediajuhtidele Venemaa valitsus juhtnööre selle kohta, kuidas ja millest kirjutada, ei andvat. Valitsusjuhid küll tutvustavad meediajuhtidele kord aastas sügavuti olukorda riigis.

Olevat ette tulnud küll teisigi, kes vahel üritavad meediat mõjutada, kuid Mamontov ütles, et tema igatahes töötab alati vastavalt oma südametunnistusele.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |