Jätkuvat meelekindlust ja ühtekuuluvustunnet!

PRIIT TOOBAL,      26. september 2007


2003. aasta detsembris tollal verivärske Keskerakonna peasekretär Kadri Must kirjutas Kesknädalas: „Ma olen kindlal seisukohal, et Küllo Arjakas on olnud kõige professionaalsem peasekretär kogu Eesti taasiseseisvumise perioodi vältel. Seetõttu arvan, et nii mõnedki lugejad sooviksid teada, mis andis mulle kindluse võtta enda õlule Küllo mantlipärija raske koorem."

Keskerakonna kolmanda peasekretärina alustan oma lugu Kadriga sarnaselt. Olen veendunud, et Kadri Must on olnud neil muutusterohkeil ja vahel vägagi keerulistel aegadel silmapaistvaim, energilisim ja asjatundlikem peasekretär. Mis andis mulle kindlust ja julgust asuda Kadri mantlipärija rolli?

Olen Keskerakonnaga seotud peaaegu kaheksa aastat. Esimesed sammud poliitikamaastikul tegin koos erakonna noortekoguga, juhtides kaks aastat selle Suure-Jaani klubi. Kandideerides 2002. aastal kohalikku linnavolikokku ja osutudes valituks, sai mulle üsna peagi selgeks ja andis veendumuse, et hakkan tegelema poliitikaga ja seon ennast Keskerakonnaga. Uskusin siis ja usun siiani, et olen õigel teel – teel, mis on mulle meeltmööda. Olles töötanud linnavolikogu esimehena, erakonna regioonikoordinaatorina ning Viljandimaa suurima valla kultuurinõunikuna, on mul selge, et suuri ja olulisi asju saab ette võtta vaid tubli ja ühtehoidva meeskonnaga. Just selline Keskerakonna meeskond andiski mulle julguse vastu võtta vastutusrikas peasekretäri amet.

Minu nimetamine Eesti suurima partei peasekretäriks oli nn suurele meediale kindlasti üllatus. Võis näha, et see tekitas vastakaid tundeid, kuid samas pakkus palju mõtteainet ja põhjustas „sahinaid". Oma seniste tööde-tegemiste tõttu on mul tulnud varemgi anda intervjuusid nii ajalehtedele kui ka raadios ja teles, ent nüüd oli olukord sootuks teine: teised teemad, teistsugune tähelepanu, teistsugune vastutus. Mind püüti rünnata, mulle tunti kaasa, enamasti aga sooviti siiralt õnne ja edu. Leian, et see kõik julgustab ja lisab kogemusi. Ega muidu öeldaks, et harjutamine teeb meistriks.

Kaks nädalat peasekretäriametis ei suudagi anda täit ülevaadet toimuvast, senitehtust ja tulevikuplaanidest, kuid tänu tublidele ja kogenud abilistele olen saanud selgust, millest lähtuda ja mida taotleda.

Kõigil erakondadel on ühed sihid silme ees – 2009. aasta toob kahed valimised: oktoobris kohaliku omavalitsuse volikogude valimised ning enne veel, juunis, Euroopa Parlamendi valimised. Sinna on vähem kui kaks aastat. See on aeg, mil tuleb tagasi vaadata, analüüsida, teha järeldusi, langetada otsuseid edasiliikumiseks. See on aeg tugevdada organisatsiooni – Keskerakonna piirkondi ja osakondi. Ning jõuda iga liikmeni, et need veelgi innukamalt võtaksid osa meie tegemistest, kaasa mõtleksid ja nõu annaksid.

Niisama oluline, kui oma liikmeskonna kujundamine ja organisatsiooni ehitamine, on Keskerakonnal olla silmapaistev ja kitsaskohtadele tähelepanu juhtiv opositsioonijõud. Õnneks on praegused koalitsioonierakonnad, peamiselt Reformierakond, selle meile suhteliselt kergeks teinud. Pean silmas seda, et tegematajätmisi ja väärititegemisi jagub neil küllaga: aktsiisitõusud, mis survestavad omavalitsusi, segane või lausa olematu välispoliitika, inimvaenulik ettepanek tõsta pensioniiga, tahtmatus tõsiselt tegelda liigse alkoholitarbimise pidurdamisega, segadused Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukoguga, rääkimata kõikvõimalikest hinnatõusudest, mis nüüd juba kahjuks igapäevauudisteks saanud. Tuttav toidupoe müüja ütleb, et tema iga tööhommik algab uute hinnasiltide kleepimisega.

Sellist loetelu võiks jätkata või lausa eraldi loo kirjutada, kuid ei tahaks teha sama, mis mind Reformierakonna lehes „Paremad Uudised" üllatas: reformistid on peaaegu terve septembrikuu arvamusveeru Keskerakonnale pühendanud.

Soovin kõigile Kesknädala lugejatele kainet meelt, ridade vahelt lugemise oskust nn suure meedia jaoks ning püsivat meelekindlust.
Lõpetuseks pean vajalikuks tsiteerida koduerakonna esimeest Edgar Savisaart, keda olen alati pidanud oma eeskujuks ja õpetajaks: „Meie ülesanne täna on näidata, et Keskerakond on üks. Et me ei ole kaotanud ega ka kaotamas oma poliitilist palet. Et meie ühtekuuluvus praeguses olukorras püsib vankumatult."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (37)