Eesti vajab rahvapresidenti

Presidendid Meri ja Rüütel suutsid täita „rahva isa“, ühiskonna eri osapoolte ühendaja ja erakondade tasakaalustaja nõudlikku rolli. Arnold Rüütel tõstis presidendi institutsiooni usaldusväärsuse enneolematusse kõrgusse (85 protsendile), kuid järgnenud aastatel on Toomas Hendrik Ilvese vähene osalemine Eestimaa reaalses elus presidendi institutsiooni autoriteeti kõvasti murendanud. Ta on jah välispoliitika asjatundja, kuid võlgneb oma positsiooni koalitsiooniparteidele, mistõttu on sageli pandud sundolukorda – nii ei saagi tõusta parteideüleseks rahva käilakujuks. Liialt palju on taaka, mis sunnib kompromissidele; liialt vähe on aatelist meelekindlust, et järgida kindlat käitumisliini.

Rahvas tunneb kahenäolise laveerimise ära ja annab võõrandumisega sellele tauniva hinnangu.

Ometi on presidendiametil endiselt jumet. Seda tooli ihaletakse. Ja tundub, et endiselt loodab suur osa rahvast presidendi valimisel ise kaasa rääkida ning näha vähemalt Meri või Rüütli kõrgust riigipead.

Kahjuks on Eesti presidendi valimise protseduuri sisse kirjutatud vastuolu: presidenti, kes peaks seisma rahva ees ja rahva eest ning taltsutama poliitikute omahuve ja arrogantsust, valivad just needsamad poliitikud. Mitte rahvas. Seni on jäänud peale need, kes väidavad, et 21. sajandi parlamentaarses demokraatlikus riigis ei saa riigipea valimist rahvale usaldada – harimatu mass ei pruugi teha õiget otsust.

Tule taevas appi! – öelnuks Lennart Meri.

Hetkel meenutavad presidendivalimised poliitpokkerit, mille osaks on debattide mängimine ning selliste kandidaatide otsimine, keda ei tarvitse kampaania ajaks ollagi üles seatud rohkem kui üks-kaks. „Õige“ kandidaat tuleb mängu alles lõppvoorus, valimiste viimasel päeval. Ja lõpuks ei pruugi osutuda valituks mitte väärikaim, vaid poliitikuile mugavaim kandidaat, kelle ametiajast jäävad meelde internetisäutsud ning osalemine Brüsseli grupipildistamistel. Sellest jääb aga presidendiameti sisustamise, võimutäiuse kasutamise ja rahva ootuste seisukohalt ilmselgelt väheks.

Mida siis teha olukorras, kus presidendi valib 68 drillitud parteisõdurit? Ja miks mitte valimiskogu, mis on laiema kandepinnaga ja rahvaga otsesemas kontaktis? (Ehkki ka sinna kuuluvaid omavalitsustegelasi püüavad võimuparteid kodustada ja eelarvelubaduste abil taltsutada.)

Ent võimalusi on veel.

Pakun, et presidendivalimistel osalemiseks peaks kandidaat eelnevalt koguma vähemalt 100 000 kodaniku toetuse. Miks just selline arv? See oleks latt, mida suudavad ületada vaid tõeliselt lugupeetud inimesed. Kel tagataskus üksnes erakonnatruudusega teenitud poliitkapital, see jookseb lihtsalt lati alt läbi.

Muidugi pole see kehtiva seaduse järgi kohustuslik. Ent kui mõni presidendiks pürgija võtab vaevaks ning sellise arvu inimesi oma selja taha koondab, on ka kõige küünilisematel poliitpokkeri harrastajatel raske teda ignoreerida. Mäng muutub hoobilt teiseks, omandades vähemalt demokraatia varjundi.

Minu soovitus kõigile presidendiametisse ihkajatele: pöörduge otse inimeste poole, paluge neil oma kandideerimist toetada, ning alles seejärel, kui 100 000 pooldaja heakskiit olemas, alustage läbirääkimisi nendega, kes saavad teile kindlustada valimisvõidu.

Südames loodan, et uus president suudab oma ametiaja lõpuks poliitikuid veenda – Eestile on parim otse rahva poolt valitud president.

KESKMÕTE: Presidendivalimistel osalemiseks peaks kandidaat eelnevalt koguma vähemalt 100 000 kodaniku toetuse.

ALAR NÄÄME,

Tallinna Kesklinna linnaosa vanem, Keskerakonna Valgamaa piirkonna esimees

Jaga |