Salaviina-„Sakala“ ja Eesti riigikaitse must auk

1998. aastal lasti reidikaater „Mardus“ valesti tööle pandud veepumba tõttu (laev pumbati vett täis!) kai ääres põhja. Algul valetas mereväe juhtkond, et põhjuseks oli puust laevakere purunemine, kuid 13 aastat hiljem tunnistas Kaitseväe Peastaap tõe üles. Loomulikult ei karistatud mitte kedagi; ei neid, kes laeva põhja lasid, ega neid, kes tõe kinni mätsisid.

2002. aastal juhtus mereväes säherdune intsident: laeva komandör (hilisem mereväekooli ülem, personaliosakonna ülem ning tänaseks kõrge ohvitser staabis) täispeaga roojas laevapõrandale. Sellest intsidendist tehti kaks ETV „Pealtnägija“ saadet (21.09.2011 ning 15.10.2014). Viimases oleks avaldatud intsidenti tõestavad kohtumaterjalid, kuid paar tundi enne saate eetrisseminekut sai ERR kohtumääruse, mis keelas seda teha.

2004. aastal Kesknädal avaldas Jüri Liimi vägagi konstruktiivse kriitika mereväe korruptsiooniasjade kohta.

2006. aastal mõisteti ebaseaduslikus metsaraies kriminaalkorras süüdi mereväe kokk Vitali Elias.

2007. aastal võeti Berliinis täispeaga autojuhtimises vahele Saksamaal sõjaväeatašee ametit pidanud mereväeohvitser Jaan Kapp, kes pääses aga tänu diplomaatilisele passile. Ei Kaitseministeerium, Kaitseväe Peastaap ega mereväe staap ei kommenteerinud asja lähemalt; juhtum mätsiti kinni. Kapp jätkas teenistust ning saadeti hiljem priskele eripensionile.

Kapil olid eluaegsed alkoholiprobleemid. Tollane mereväebaasi ülem Andres Ehrenbusch saatis juba 1999. aastal peastaapi ettekande, et mereväeülem Kapp on parandamatu alkohoolik. Selle eest tollane kaitseväe juhataja Johannes Kert, kes oli Jaan Kapi isiklik väga hea sõber, vallandas Ehrenbuschi.

2010. aastal arreteeris kapo kaks mereväe kaptenmajorit, Marovi ja Saarse, kes mõisteti kriminaalkorras süüdi riigihangetega seotud korruptsioonis.

2011. a. kevadel teenistusest lahkudes, olin mereväe ohvitser, kirjutasin Kaitseväe Peastaabile põhjaliku tagasiside seal toimuvast, mis kuidagi (mitte minu käe läbi) septembrikuus meediasse lekkis. Seepeale tollane kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots nimetas mind avalikult psüühiliselt haigeks inimeseks – kõik olevat vale, ning jutul lõpp. Mereväe juhtkond sai medaleid ja ametikõrgendusi edasi.

„Admiral Pitka“ tollane komandör Indrek Vinkel vabastati juba varasemalt ametist laevas purjuspäi lällamise eest, kuid määrati mereväekooli ülemaks! Hiljem määrati ta staabilaeva „Tasuja“ komandöriks, kuid 2011. a. novembris jõi ta ennast, vorm seljas, Šotimaal ametlikul visiidil olles pildituks, mispeale kõrge NATO ohvitser tema peale ettekande kirjutas. Selle eest Vinkel ka vallandati, sest ei mereväe ega kaitseväe juhtkond ei saanud kinni mätsida asja, mis oli NATO kõrge ohvitseri poolt dokumenteeritud. (Kõik ülejäänud joomised mereväes on alati kinni mätsitud.)

2011. a. detsembris karistati mereväe ülemat Igor Schvedet ja tema staabiülemat Ivo Värki ministeeriumi auditi poolt rahatrahviga ebaseaduslike riigihangete eest. Kuid kedagi ei vallandatud ning Schvede ülendati 2013. a. Kaitseväe Peastaabi ülemaks (tähtsuselt teine mees peale kaitseväe juhatajat), 2016. a. sai ta Kaitseministeeriumi teeneteristi ning edutati kõrgepalgalisele kohale – Eesti sõjaväeliseks esindajaks EL ja NATO juures.

2016. a. 17. novembril avastati miinilaevalt „Sakala“ suur kogus salakaupa. Kedagi vastutusele ei võetud, laev läks kohe uuesti NATO missioonile Eestit esindama. Laeva komandör Ott Laanemets on kaitseväe juhataja Riho Terrase isiklik hea sõber.

Kasutu ja kallis

Siin ei ole aga midagi uut – salaviinaäri on Eesti mereväes aegade algusest saati aetud. 2000. aastal ilmus Eesti Ekspressis artikkel "Eesti merevägi kui naljanumber", kus kõige muu kõrval ka mahhinatsioonid salaviinaga esile tuuakse. Kas ja kui palju kasumist saab endale kaitseväe juhataja, on raske öelda, kuid miskipärast tolereerivad nad kõik seda meeleldi.

Tänavu 22. novembril esitas mereväeülem Sten Sepper silmakirjaliku žestina kaitseministrile tagasiastumisavalduse, mis ka rahuldati, ning Sepper määrati uuele ametikohale Kaitseväe Peastaapi. Saamatu ja korrumpeerunud mereväeülem kasutas tekkinud skandaali hoopis ametikõrgenduse väljalunimiseks.

See oli siis vaid see, mis teada on, n-ö jäämäe tipp. Enamiku oma korruptsioonist ja sigadustest on mereväe juhtkond koostöös Kaitseväe Peastaabiga kinni mätsida suutnud. Lisaks sellele valitseb mereväe haldusalal vägagi ebaterve vaimne õhkkond – kõik räägivad kõiki taga, ülemused alluvaid ja vastupidi, sest inimese karjäär on otseselt seotud sellega, kui palju ta ülematele suitsunurgas pugeda jõuab.

Mereväe juures aga on kõige olulisem märkida, et tegemist on täiesti kasutu väeliigiga, mida lahinguolukorras kasutada ei saa. Sellele on Leo Kunnas juba ammu tähelepanu juhtinud, et vaid vigase miinijahtimisvõimekusega, millele meie merevägi on üles ehitatud, pole meil sõjaolukorras midagi peale hakata, sest meie vaenlasel puudub huvi meie rannikuvett mineerida. Mereväe ülalpidamine on üüratult kallis – see on riigikaitse must auk, mis neelab meeletult raha, ilma igasuguse kasuliku väljundita.

Meie kunagine kaitseminister Mart Laar isegi ütles selle 2011. a. oktoobris välja, et miinijahtijate ostmine oli raharikastel aastatel tehtud mõtlematu tegu ning et võimalik plaan on nende mahamüümine, misjärel allesjäänud merevägi piirivalvega ühte liita. See oleks õige plaan. Kuid kohe peale seda sai Laar infarkti, lahkus poliitikast, ning see plaan unustati. Kaitseväe juhatajatel Laaneotsal ja Terrasel ei ole mingit isiklikku huvi seda asja käsile võtta, lihtsam on oma aeg rahulikult täis tiksuda, korralagedus kinni mätsida, ning pensile minna.

Kuidas saab üldse võimalik olla, et üks väeliik selliselt toimib? Viga on personalipoliitikas, mis saab alguse kaitseväe juhtkonnast. Ülendades juhtpositsioonidele valesid inimesi, sünnivad ka valed otsused, korruptsioon ning korralagedus. Sõjaväes kehtib reegel, et üksus omandab väga kiiresti oma ülema näo. Mereväe olukorras peegeldub kaitseväe juhtkonna olemus.

Laaneots ja Terras

Meie taevani kiidetud nelja-tärni-kindral Laaneots ei ole muud kui tuhm vene polkovnik, kelle suur juhtimiskogemus seisneb vaid oskuses kuulata, kuidas teda kiidetakse, mitte aga probleemidele vastuastumises. Selle kaitseks tuleb enda lähedale ülendada "ohvitsere", kes oskavad neist probleemidest ringiga mööda minna ja neid kinni mätsida. Terras on vaid tema noorema generatsiooni saapaviksija, kes on küll käinud Läänes palju õppimas, kuid isikuomaduste poolest ohvitseriks kõlbmatu, puhas parketiohvitser, kes ei oma ühtegi praktilist üksuse juhtimise kogemust, lähtuvalt millest ei saa ta enda alluvusse ülendada korralikke sõjaväelasi, kes tema võltsautoriteeti ohustama hakkaksid. Mereväe korruptantide ülendamine enda lähedusse on ka selles mõttes kasulik, et neid saab hästi kontrollida ja on garanteeritud, et nad suu kinni hoiavad, kuna neil on plekk küljes, mille eest neid kergesti vallandada saaks.

Karjäär meie kaitseväe kõrgemal tasandil toimib endiselt nagu NSV Liidus – aparaadimängud. Jüri Toomepuul oli õigus, kui ta (Laaneotsa) kohta ütles, et inimese võib küll punaarmeest välja võtta, kuid punaarmeed inimesest enam kätte ei saa. Samamoodi ei ole punaarmeed meie väest välja rookinud ka noorema generatsiooni ohvitserid. kes Läänes õppinud, sest mitte ükski kool ei muuda inimese olemust.

Tsiteerides Eesti filmiklassikat: matsid jäävad matsideks! Ja kuna ka Kaitseministeeriumi juhtkonnal pole senini olnud huvi süüdlasi vastutusele võtta, siis ongi mereväest kujunenud suletud üksus, mis mitte ei teeni maksumaksjate, vaid kitsa korrumpeerunud karjeristide kliki majanduslikke huve.

GEORG KIRSBERG,

kirjanik, politoloog ja reservohvitser

Jaga |