Nõiajaht Eesti Päevalehe veebiküljel

URMI REINDE,      23. jaanuar 2002


EPL online tegijad jälitavad Keskerakonda toetavaid kommentaatoreid

“Tule välja, kui julged!” Nii hüüdsid omal ajal metsavennad pereisale, enne kui maja põlema panid. Kui pere välja tuli, lasti maha. Seda lugu jutustati mulle koduküla sündmuste kohta lapsepõlves. Meie pere küüditati. Selleks pidi keegi nuhk minema nime kuhugi kirja panema. Minu arust tegeles nii küüditamise kui nuhkimisega ka selgelt Isamaaliitu toetav nn sõltumatu ajakirjandusväljaanne Eesti Päevaleht.

Eelmisel esmaspäeval tööle tulles lõin harjumuslikult lahti nädalavahetuse ajalehtede internetiküljed hankimaks kiiresti tähtsamaid uudiseid. Avades Eesti Päevalehe online sain shoki: Vilja Savisaare majamüügiloo kohta kirjutatud mõnekümnest kommentaarist on välja peilitud need 13, mis olid selgelt Keskerakonna pooldaja tehtud. Neist 12 oli eraldi välja toodud, kusjuures pealkirjas väideti: "15 kommentaari Savisaare kaitseks on kirjutatud samast arvutist".

Eesmärgiks tõe monopol

Mulle tulid kohe meelde hirmulood lapsepõlvest. Jälitamine, nuhkimine, rahvavaenlase märgi külge kleepimine, meie-vastaste vastu viha õhutamine, õudusõhkkonna tekitamine - see kõik on juba olnud.
Aga näib, et ilma selleta ei saa. Valitseda ja ilma teha on hea, kui inimesed on hirmunud, kartlikud, ei julge välja öelda oma seisukohti, ei julge hoida tõe, õigluse ega südametunnistuse poole.
Muidugi, sedasama hirmuõhkkonda on kütnud suur osa vaba Eesti valitsusest viimase 10 aasta jooksul. Rahu ja vaikust, õnnistatud riigi ülesehitustööd on vähe olnud. Ja suure osa sellest vaimu- ja võimuhaigest ühiskonnast on loonud nn vaba ajakirjandus. Konkreetsel juhtumil Eesti Päevaleht.

Prozhektoritega naise ja lapse peale

Küsisin Vilja Savisaare reaktsiooni kogu selle taas tema vastu ülesklopitava ajujahi kohta. Minu ülimaks hämmastuseks oli ta rahulik.
"Mind ainult ehmatas, et kui õhtul tütrega koju tulime, poest läbi ja kahe toidukotiga käe otsas, ning pimedasse õue astusime, hakkasid fotograafide välgud sähvima ja mingid mehed hüppasid puude tagant välja. Sel hetkel küll vist karjatasin ja võpatasin. Aga muidu ma ei jälgi kõiki neid lugusid…"
Diana! Täpselt Diana, mõtlesin mina. Inimjaht ja õudne lõpp. Kas nüüd ka Eestis?

Anonüümne võib olla ainult isamaaliitlane

Ajalehtede virtuaalsed kommentaariveerud toimivad anonüümses keskkonnas. See tähendab, et igaüks, kellel on midagi antud asja kohta lisada, saavad seda välja öelda ilma oma pärisnime nimetamata. Kommentaari personifitseerimine pole kohustuslik. Seda võib muidugi teha, kuid millegipärast eriti ei tehta. Olen kommentaaride suhteliselt aktiivne lugeja olnud poolteist aastat, ja kogu sellest ajast on meeles vaid paar-kolm oma nime all esinenut. Tänu sellele saab neist veergudest teada märksa rohkem tõde ja tegelikkust kui trükitud ajalehtedest, mis on läbinud omanike ja toimetajate valikusõela. Otsesõnu - ajaleht on igav, aga kommentaariveerg huvitav.

Esimene järeldus selle juhtumi kohta on:
EPLi internetiküljel tohib anonüümne olla ainult Savisaarte sõimaja.
Ehk see, kes kiidab takka EPL online tegijate kõikvõimsust, eneseimetlust, nuhkimismaaniat ja rõõmustab vähearenenud inimese kombel, kui saab ilgete sõnadega rünnata naisi-lapsi, kui need ei ole "meie erakonna" omad. Siis ei ole tegemist roppustega, neid välja ei tsenseerita ja nende nimesid ega aadresse ei küsita.
Ainult Keskerakonda ja Savisaaresid kaitsta üritavad kodanikud peavad rinna paljaks kiskuma hüüdega: "Streljaite!"
Sest EPL online kirjutab: "Ootame, et nobenäpp end tutvustaks." Või teisal: "Lea@epl.ee, tere reha, alustad ehk coming-out'i ise?"
Ah õigus, mitte - tulge välja ja strelajite, vaid - coming out! Pardon…

Äriettevõtte see küll ei ole

Nn suur ajakirjandus armastab ennast tituleerida äriettevõtteks, põhjendades, et lehes on lubatud kõik, mis raha sisse toob. Kasum! Kasum! Kõik müügiks! Naised, lapsed, kõik müügiks! Raha, raha!
Ja nüüd äkki - Keskerakonna pooldajate raha Päevalehele ei sobi! Päevalehele sobib näiteks isamaaliitlaste-mõõdukate raha. Sest nende kommentaarid on soovitud-oodatud, teised on vaid "häkkerid, hullud, poliitikud" "või pisukese arengupeetusega tüübid". Ja neid tuleb avalikult häbistada. Sa julged kaitsta Savisaart - möla maha, mees, kui Päevalehega räägid.
Samade omanike (kellele kuulub Eesti Päevaleht) üks nn äriettevõtte, MEGA-portaal läks pankrotti muide just pärast seda, kui tuvastas, et ühelt Riigikogu arvutilt võeti sadu (või oli see tuhandeid?) klikke Savisaare toetuseks. Ja et see oli Keskerakonna aseesimehe Sven Mikseri arvuti.
Järelikult ei valitud äriideeks usaldust ega taotletud kasumit. Eesmärk oli alasti propaganda. Ja selle nimel ei peetud portaali hävimist liiga kõrgeks hinnaks.

Teine järeldus:
Eesti Päevaleht ei ole endiselt ajakirjanduslik äriettevõte, vaid stiilipuhas propagandarelv. EPL on seni Eestit valitsenud poliitiliselt ebaprofessionaalse ja võimuihast pimestatud "Noorte Kaardiväelaste Hääl", kuhu tasakaalu säilitada üritavatel kodanikel suurt asja ei ole. Mida tõestab eelkõige pealkiri "15 kommentaari Savisaare kaitseks on kirjutatud samast arvutist".
Tahaks ju küsida "Noh, ja mis siis?"
Aga pole mõtet. Pigem on kasulik teada, et me ei saa Päevalehest iialgi teada, mitu kommentaari Savisaare vastu on kirjutatud samast arvutist.

Kõik kokku ei ole väga tore

See kõik oleks ju väga tore, kui EPL päises ja tema kommentaariveergudel oleks kirjas, mis värk on. Et ongi selle ja selle erakonna vm organisatsiooni väljaanne. Ei petaks lugejaid, ei levitaks kumu sõltumatusest ega vabast ajakirjandusest.
Näiteks Kesknädal pole oma omanikest, rahastajatest ega maailmavaatest saladust teinud. Meie kommentaariveerule on teretulnud kõik, kes huvituvad Eesti poliitikaelust ja kelle arusaamine küünib nabaalusest kaugemale. Meil on just eriline heameel, kui meie veebis vaieldakse erinevate vaadete ja tõekspidamiste vahel. Ja me pole tulnud selle pealegi, et pidada avalikustamisjahti oma lehe virtuaalsetele kaasautoreile, kelle arvamustega me isegi väga-väga ei nõustu. Anonüümse tribüüni mõte ongi ju see, et kõik teemakohased arvajad saavad võrdse kohtlemise osaliseks.
Aga need, kes kulutavad nuhkimiseks tööpäevi, tahavad hoopis teistsugust Eestit. Ja nende sõnumikandja on Eesti Päevaleht.
Kahju.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)