Eestile pole taasvabanemist tarviski...

RALF R. PARVE,      05. detsember 2007


Läinud kolmapäeval, 28. novembril tähistati „Estonia" kontserdisaalis pidulikult 90 aasta möödumist 25 ajaloolisest minutist, mil Toompea lossis kuulutas Eesti Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks Eestis.

Selle tähtpäeva tähistamisele kutsuti 396 praegust ja endist riigikogulast, praeguse valitsuse liikmed, Riigikohtu esimees ja liikmed, Põhiseadusliku Assamblee liikmed. Kõnega esinesid Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja Riigikogu esimees Ene Ergma.

Oma etteastes mainis parlamendijuht, ajaloolist 28. kuupäeva ekslikult 29. novembriks nimetades, järgmist:

„Ajutise Maanõukogu otsus koos autonoomiaseaduse saavutamise, Eesti Vabariigi väljakuulutamise, Tartu rahu allakirjutamisega oli üks neist trepiastmeist, mis viisid meid oma riigini. Mõni aste võib olla madalam ja mõni kõrgem, kuid nad kõik olid vajalikud ja igaüks omal kombel ülev."

Kuulun nende veidrike hulka, kes peavad ülevaks ka 16. novembrit 1988, mil ENSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Ülevaks julgen praegustel poliitiliselt kalkidel aegadel pidada Eesti Vabariigi taastamist sellesama Ülemnõukogu poolt 20. augustil 1991.

Paraku praegune poliitiline eliit räägib ühte ja teeb teist. Kuidas mõista asjaolu, et Eesti Vabariigi poolt 16 aastat tagasi hääletanuid ei peetud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise avaüritusele kutsumise väärilisteks? Meenub dissidendist kirjaniku Aleksandr Solzhenitsõni 1960-ndate aastate lõpul üleliidulise kirjanikekongressi delegaatidele saadetud kiri, mis käsitles võimu ja vaimu vahekordi N. Liidus. Kommunistlikke võimureid iseloomustades ta lausus: „Nad oskavad armastada vaid surnuid. Ja neidki valikuliselt."

Praegused parempoolsed võimulolijad näivad olevat peaaegu samasugused. Ennesõjaaegseid poliitikuid ja vabadussõdalasi ülistatakse taevani, elusolevad aga jaotatakse „kõlblikeks" ja „kõlbmatuteks".

Eesti taasiseseisvuse poolt hääletanud Ülemnõukogu 69 saadikut ning Eesti riigi heaks 500 õigusakti vastu võtnud ülemnõukogulased ei mahtunud nende 396 sekka, kelle Ene Ergma oli „Estoniasse" kutsunud. Kas koostas ta nimekirjad ise või torkasid mingid „poisid" talle need allakirjutamiseks ette, pole teada. Ent tunda annab, et kui enamik Eesti poliitikuid on omandanud kogemused Moskva-vastaste poliitiliste võitluste ja kohaliku võimutasandi ametite kaudu, siis Moskvas elanud ja Eesti probleemidega vaid „Vremja" kaudu kursis olnud Ergma ilmselt ei osanud näha ülemnõukogulaste suurt panust, millel oli Maapäevaga samalaadne roll. Nüüd jäigi kehtima sõnum, et Ülemnõukogu pole midagi teinud riikluse taassünniks.

Viimase poole aasta absurditeater andis oma järjekordse etenduse.

Aruka otsuse oleks hea tahtmise juures võinud siiski teha. Nimeliste kutsetega. Siis poleks pidanud "Estonias" kohtama nõukogude võimu mingit lolli aastapäeva tähistama tulnud interrindelasi Vladimir Lebedevi, Nikolai Zahharovi ja Pavel Jermoshkinit. Tulnuks putshistid 1991. aastal võimule, olnuks nemad esimesed, kes koostanuks küüditamisrongi laaditavate nimekirju.

Isikliku kutse saanuks ju saata kõigile 69 ülemnõukogulasele, kes hääletasid Eesti Vabariigi taastamise eest. Tõele au andes, sel pidulikul üritusel võis näha tosinat ülemnõukogulast, kes valiti hiljem erinevatesse Riigikogudesse. Miks aga riigireeturitest intrite asemel polnud näha Vaino Väljast, Heinz Valku, Enn Põldroosi, Teet Kallast, Mai Kolossovat, Lehte Sööt-Hainsalut, Tõnu Antonit, Jüri Liimi, Ants Paju ja teisi?

Kas varsti tunnistame olematuks ka Eesti taasiseseisvumise, sest selle poolt hääletasid nüüdseks mittevajalikud inimesed?

Igatahes Heinz Valk ütles Postimehes õigesti: „Loomulikult on Ene Ergmal võimalus mõnel täiskuuneljapäeval, mil Jupiter liigub Neitsi tähtkujusse, uus ja õige iseseisvusotsus Riigikogus hääletusele panna ning seejärel maailma riikidelt veel kord diplomaatilise tunnustamise taastamist paluda. Küllap nad seda teevad. Ikkagi erakordne riik!"

Juhtunu näitab, et praegusel Eesti juhtkonnal puudub ettekujutus riigi sünni juures seisnute rollist ja tähendusest. See näitab, et lähiajaloo mõistmine on ebakindel ja vastuoluline, kuna pole ühtset arusaama, kes ja mis on Eesti riigile oluline. Ent usinalt tegeldakse sellega, et lõhestada Eesti ühiskonda. Nii eestlasi kui ka venelasi. Kõik on saamas kõigi vaenlasteks! Kas pole nadi samm riigi juubeli eel? Ja kes vastutab prohmaka eest, mis pahandas kogu üldsust? Kes peaks ametist tagasi astuma?

KESKMÕTE:
Riigi juubeli eel andis absurditeater oma järjekordse etenduse.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (40)