Mitte kuluhüvitised, vaid esindustasud

06. juuni 2007


Kuluhüvitiste teemat võiks käsitleda tunduvalt hüsteeriavabamalt. Alustama peaks terminoloogia korrastamisest – parlamendisaadikutel tuleb oma töös ette esinduskulusid, mille puhul on loomulik, et tööandja need kinni maksab.
Mõni saadik võib sõita kas või kogu aeg taksoga, kui hoiab ära riigile miljardiliste kahjudega tehingute tegemise. Ka bensiini ja diislit võib tankida ühel ja samal päeval, kui on korraldamisel mõni sisukas üritus, kus saadikul on enamasti abilisi, kellest igaühel on omakorda kulud. Pole just palju inimesi, kes nõustuksid oma palgast korraldama koosolekuid, konverentse, ostma tuhandete eest reklaami väljaannetes ning maksma kinni saalide renti. Rääkimata vanast teemast, et Põlvasse ja Pääskülla sõitmisel on vahe. Rääkimata sellestki, et nn sõltumatu meedia esindajate käsutuses on sageli nimekiri nendest, kelle kulud paeluvad enim. Kütuseõgijate autode liitrimahtudest ei kuule me kuigi tihti, küll aga õuntest või porgandiseemnetest, mis pealegi osutuvad kontrollimisel valeks. Saadikutele ei maksta Eesti-siseste töösõitude eest lähetustasusid, nagu kõigile teistele tööajatele, kes komandeeringus käivad. Ka nende eest tasuvad töökad saadikud kuluhüvitiste arvel. Selle asemel et mõne markantse kulu üle aastaid hambaid teritada, tuleks Kesknädala arvates esitada saadikutele kõrgemaid nõudmisi seadustloovas töös. Ning veel nüanss: valitsuse, linna- ja vallavalitsuste ning ka riigiettevõtete juhtpersonali kulud on avalikkus meediavihkude risttule alt kogunisti välja jätnud. Aga – kui riik normaalselt toimib ja rahvas rahul, võiks Riigikogu liikmetele maksta ka rohkem hüvitisi kui 12 tuhat krooni. Ja mis palgastki rääkida, ka neli eesti keskmist ei kaalu üles ühe oskaja külamehe 50-60 tuhandet ehitamise-keevitamise eest mõnes enam sotsiaalsust hindavas naaberriigis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)