Euroopa Liit ja Eesti erakonnad

RAMON LOIK,      04. mai 2005


1. mail täitus Eestil aasta Euroopa Liidus ja kui seda õnnetut suhkrutrahvi ei tuleks, võiks asjade senise käiguga ilmselt rahule jääda. Meie kaupade eksport euroliitu kasvas 15%, kadusid topelttollid Venemaaga, eurotoetuste maht on sellel aastal 3,5 miljardit krooni ja vahemikus 2007–2013 eeldatavalt juba 7 miljardit krooni aastas.

Euroopa Liitu kuuludes on noorte võimalused Lääne-Euroopas haridust omandada tunduvalt avardunud, meie turismisektor kordades kasvanud ja nii edasi.
Samas sai valusa tagasilöögi näiteks kalatööstus. Hinnatõus ei ole olnud plahvatuslik, kuid siiski pidev, suureneb oskustööliste väljaränne tasuvamatele jahimaadele. Kuid mis hakkab lähiajal juhtuma meie erakondadega, kes uute probleemidega silmitsi seistes Eesti hea poliitilise käekäigu eest seisma peavad?

Huvide areaal on avardunud

Õigupoolest on aasta veel liialt lühikene aeg selleks, et põhjapanevaid järeldusi ja prognoose teha. Küll aga võib juba praegu täheldada kiirenevat tendentsi, et erakondade edaspidist konkurentsivõimet hakkab üha rohkem määrama nende välispoliitiline kompetents. Valijaskonna ootustesse ja reaalse elu vajadustesse on sisse programmeeritud ootuspära, et sisepoliitiliselt edukas erakond suudaks Eesti huve tõhusalt kaitsta nii Euroopa Liidus, NATOs kui Venemaa suunal. Ja miks mitte näiteks Hiinas.
Kuigi erakondade põhiküsimuseks jääb ka edaspidigi valijaskonna esindamine erinevatel siseriiklikel võimutasanditel, tuleb järjest rohkem arvestada ootusega, et poliitikutelt nõutakse "jõukuse impordi" suutlikkust rahvusvahelises suhtlemises.
Eesti huve tuleb nüüd kaitsta tunduvalt suuremal territooriumil kui veel paar aastat tagasi. Seega on kümne aasta peale vaadates raske näha edukat tulevikku kitsalt sisepoliitikale orienteeritud erakondadele ehk teisisõnu – Euroopa Liit ongi nüüd meie sisepoliitika.

Isikukesksuselt ideelisema koondumise poole
Euroopa Liidu mõjul toimub positiivse arengusuunana Eesti erakondade järkjärguline üleminek senistelt isikupõhistelt koalitsioonidelt suurema ideoloogilise konsolideerumise suunas, kusjuures "ümberrivistumised" saavad toimuma üha enam üle-Euroopaliste parteiliste perekondade järgi.
Heaks näiteks on siin liberaalsete Reformierakonna ja Keskerakonna järjestikused koalitsioonid viimase kolme aasta jooksul, samuti konservatiivsete Res Publica ja Isamaaliidu puhutised lähenemiskatsed. Res Publica ja Reformierakonna liitumise luhtumise üks põhjustest oli ilmselt see, et nad kuuluvad Euroopa tasandil vastandlikke ideoloogiaid kandvatesse ühendustesse.
Varem või hiljem toimub sotsiaaldemokraatlike jõudude suurem koondumine. Sama kehtib nende ideoloogia kohta. Sotsid on Eestis õigupoolest juba üle aasta üritanud endale parempoolsest minevikust hoolimata euroopalikku sotsiaaldemokraatlikku imagot luua.
Euroopalikku sotsiaalset liberalismi arvesse võttes on samuti Reformierakond järk-järgult loobumas radikaalsest turufundamentalismist, üritades oma poliitikasse sotsiaalsemaid aspekte lisada (või vähemalt niimoodi välja paista).
Isamaaliit on radikaliseerumas, soovides üldise globaliseerumise ja pluralismi tingimustes kitsamal "rahvuslikul saarekesel" seilata. Keskerakond on leidnud Euroopa Liidust enda pikaajalistele ideedele pidevat toetust. Olgu selleks siis Euroopas laialt tunnustatud astmeline tulumaks, munitsipaalehitus või soolise võrdõiguslikkuse rõhutamine. Tõele au andes oli just Keskerakond see, kes hakkas Eestis esimesena valju häälega inimnäolist kapitalismi nõutama. Euroopa Liiduga ühinemise referendumist ja Euroopa Parlamendi valimistest alates on teadlikkus välispoliitilistest küsimustest Keskerakonna sees pidevalt tõusnud ja seda suunda tuleb veelgi mitmekesistada.

"Inside out"
Globaalsemad probleemid hakkavad üha enam erakondade tööaega nõudma. Euroopa Liidu otsustusprotsessides tunneb ennast kõige kodusemalt ilmselt Reformierakond, kes on väga pikalt välispoliitikat juhtinud ja hakkas ühena esimestest piiriülest koostööd tähtsustama.
Isamaaliit on selles osas Mart Laari, Jüri Luige ja teiste eemaletõmbumisega suure osa oma algkiirendusest kaotanud. Põllumajandus-, regionaal- ja keskkonnavaldkonna juhtimisega koguneb ajapikku arvestatav kompetents ka Rahvaliitu.
Üldiselt imbub erakondadesse, kellel on esindatus kas Euroopa Parlamendis, valitsuses või Euroopa Komisjonis, parajas annuses globaalsemaid trende. Probleeme tuleks selles osas näha parlamendis esindamata erakondade radikaliseerumises või mõne võimaliku "veel uuema poliitika" kuulutajates. Julgeksin ennustada, et kui mitte varem, siis viie aasta pärast näeme juba kindlasti Eestis mõnda poliitilist jõudu, kelle põhiloosungiks on immigratsioonivastane võitlus. Arvata võib, et see "sõjasarv" hakkab puhuma eelkõige konservatiivide leerist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)