Minu arvates annab kogu loole korraliku teoreetilise põhjenduse 13. augusti Postimehes kriisi algul ilmunud professor Eiki Bergi artikkel. Ta märgib, et on teatud vastuolu kahe rahvusvahelise õiguse printsiibi vahel: riiklik suveräänsus ja rahvaste enesemääramisõigus. Viimasele viidates sündiski Eesti Vabariik, nagu märgiti ära Tallinna öölaulupeo ajal ette loetud dokumendis.

Äsjase Gruusia konflikti vahetuks algtõukeks, nagu Venemaa on rõhutanud, oli Kosovo lahkulöömine Serbiast, mida lääneriigid ja ka Eesti toetasid. Serbiale lähedane Venemaa valis vastulöögi andmiseks välja Gruusia. Seal on juba aastaid olnud kohati väikesteks relvalahinguteks üle kasvanud pinget keskvõimu ning paljuski rahvuslikult erinevate Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vahel. Pinge kasvas, kui Venemaa asus toetama neid ning Gruusia keskvõimud vastasid sissetungiga Lõuna-Osseetiasse. Sellele reageerisid Vene väed omakorda sissetungiga grusiinlaste aladele. Lääneriigid koos Eestiga mõistsid selle hukka, kuigi Eestist malbemas vormis ja riikide suveräänsuse põhimõttest lähtudes. Asja võib lugeda lõpetatuks, kui Vene vägede äraviimisele kogu Gruusia riigist ei järgne omakorda selle riigi sõjalist operatsiooni Lõuna-Osseetia vastu. Loodame, et seda ei tule.

Sarnane olukord on aga mitmeski teises riigis, kus erinevaid keeli kõnelevad rahvused elavad tihedalt koos omaette piirkondades. Võib öelda, et nii on ka Eestis – kui Lõuna-Eesti murret tõlgendada omaette keeleks. Praktiliselt on see aga enam võimalik Ida-Virumaal ja sealsetes põlevkivikaevandustes, kus domineerib venekeelne elanikkond.

Seepärast oleks vajalik täpsustada rahvusvahelises õiguses nende kahe printsiibi kehtivuse üksikasju. Seda pealegi olukorras, kus mitmetel riikidel on palju ja võimsaid tuumarelvi. Külma sõja ajal seda ei juhtunud, sest riikide juhid teadsid olukorda. Ent ei ole absoluutset kindlust, et midagi niisugust ei toimu, kui peaks taas puhkema külm sõda, millest on teatud märke olemas.

Selle küsimuse võiksid tõstatada need riigid, kes asuvad ohtlikus tsoonis Lääne ja Ida vahel. Pekingi olümpiamängudel teatavasti võitsid kolm riiki idapiirkonnast meeste kettaheites kõik medalid. Eriti Eesti, kes sai kulla, võiks olla sellise nõupidamise algatajaks, püüdes kaasa haarata kogu Baltoscandia. Ning tõstatada võiks ka küsimuse kõigi tuumarelvade keelustamisest ja isegi täielikust desarmeerimisest.

On see üldse reaalne? Teatavasti loetakse kasse ja koeri küllaltki vastandlikeks loomadeks. Minu pensionipõlve väike kass ja koer küll omavahel poolnaljatades purelevad, kuid üldiselt on nad siiski suured sõbrad ja magavadki mõnikord teineteise kaisus. Kas inimesed ja riigid on siis koduloomadest totramad?

Kogu selle asja ettevõtmine on muidugi küllalt keeruline ja võib olla tagasilööke. Kuid selle asja korraldamine võiks olla huvitavaks ajuragistamiseks meie juhtidele. Nad võiks teha ju täispöörde ja hoopiski hakata ühele poolele kaasaelamist asendama eri gruppidesse kuuluvate riikide lepitamise püüdega.

Lõppkokkuvõtteks võib see tuua Eestile kuulsust ja tuntust kogu maailmas. Ning tõsta ka meie eneseuhkust. Minu arvates oleks see kindlaim garantii, et Eesti riik ja eesti keel püsivad veel kaua-kaua.

HERBERT VAINU