Nädala juubilar ROBERT OPPENHEIMER 105

Kooliajal köitsid noort Oppenheimerit nii humanitaarained ja psühhoteraapia kui ka loodusteadused. Pärast kooli lõpetamist haigestus ta tõsiselt koliiti ja veetis tervist taastades aasta New Mexico’s. Et ajakaotust tasa teha, võttis ta Harvardi ülikoolis keemiat õppima ühe semestriga korraga kuus kursust ning lõpetas õpingud tasemel summa cum laude kõigest kolme aastaga.

Seejärel siirdus Oppenheimer Euroopasse, kus tollal olid avaramad võimalused tegelda kaasaegse füüsikaga. Ta võeti küll vastu Cambridge’i ja sai juhendajaks  Nobeli preemia laureaadi Joseph James Thompsoni, kuid osutudes laboris küllaltki kohmakaks, pidi tunnistama, et tal on tugevamad eeldused teoreetilises füüsikas. Seetõttu suundus 1926. aastal Göttingeni ülikooli, et täiendada end Max Borni käe all. Göttingen oli üks silmapaistvamaid teoreetilise füüsika keskusi. Kõigest 22-aastasena sai Oppenheimer doktorikraadi. Väidetavalt olevat Born pärast suulist eksamit  kommenteerinud: „Hea, et see on läbi! Ta hakkas juba minuski kahtlema.“

Teoreetilise füüsika eksperdina naases Oppenheimer Harvardisse, kuigi teda kutsuti paljudesse teistesse ülikoolidesse. Nii viiski tema tee Californiasse Berkeley ülikooli, millele ta viitas kui kõrbele, kus paradoksaalselt on siiski viljakas ja erinevaid võimalusi pakkuv pinnas uurimistööks. Ta veetis seal mitu aastat, kolleegideks  Nobeli laureaadid eksperimentaalfüüsika alal (näiteks Ernest O. Lawrence) , kellest said tema head sõbrad.

Samal ajal kimbutasid Oppenheimerit depressiooni- ja üksildushood. Korduvalt ta väitis oma vennale Frankile: „Vajan füüsikat rohkem kui sõpru.“ Sõprade tõdesid hiljem, et Robert Oppenheimeril oli ennasthävitav loomus.

Oppenheimer oli enda väitel nii majanduse- kui ka poliitikakauge  – isegi 1929. aasta börsikrahhist kuulis ta alles hulk aega pärast seda. Kuid 1930-ndate teisel poolel sattus ta lävima poliitikale lähemal seisjatega ning innustus ka ise sotsiaalsetest reformidest, mida hiljem seostati kommunistidega. Ehkki ametlikult Oppenheimer ei liitunud kommunistliku parteiga, oli tal sõpru, kes tegutsesid aktiivselt selles parteis. Kuigi mõned ajaloolased on püüdnud tõestada ka Oppenheimeri kuuluvust komparteisse, jäid need katsed tulutuks. Robert Oppenheimer ise identifitseeris end 1954. aastal kui kaasteelist, kes nõustus kommunismi mõningate eesmärkidega, kuid kes ometi ei tahtnud pimesi täita parteiaparaadi ettekirjutusi.

Oppenheimer abiellus 1940. aastal Katherine Puening Harrissoniga, kes selleks lahutas oma kolmanda abielu. Neil oli kaks last: poeg Peter ja tütar Katherine.

Kui puhkes Teine maailmasõda, hakati Berkeleys asuvas Lawrence’i radiatsioonilaboris järjest enam tegema katseid luua aatomipomm, kuid kõik kulges ebaefektiivselt ja aeglaselt. 1942. a. võeti käsile „The Manhattan Project“ ning  16. juulil 1945 toimus esimene tuumakatsetus, mille kood oli „Trinity“. Katsetuse tulemustest kanti ette president Harry Trumanile ning juba Potsdami konverentsil kiideti heaks  aatomipommirünnakud Hiroshimale ja Nagasakile, mis toimusid sama aasta 6. ja 9. augustil.

Üleöö sai Robert Oppenheimerist kogu teaduse eestkõneleja –  tehnoloogilise võimu võrdkuju. Kui loodi Aatomienergia Komisjon, kutsuti ta nõustamiskomitee juhiks.

Elu lõpul tõmbus Oppenheimer avalikust elust tagasi. Ta ostis krundi St. Johni saarele Neitsisaartel ja ehitas sinna suvila, kus puhkas tihti mitmeid kuid järjepanu.

Ahelsuitsetamise tagajärjel diagnoositi Robert Oppenheimeril kurguvähk ja ta suri 62-aastaselt oma kodus Princetonis  18. veebruaril 1967.

Robert Oppenheimerit on peetud modernse  teoreetilise füüsika rajajaks USA-s, silmapaistvaks kolleegiks ja köitvaks õppejõuks. Ometi ei saanud ta kunagi Nobeli preemiat. Arvatavasti oli põhjuseks, et ta ei töötanud ühegi teemaga piisavalt kaua  saavutamaks erakordselt silmapaistvat läbimurret. 

Koos Nõukogude tuumapommi looja Andrei Sahharoviga sümboliseerib Robert Oppenheimer  tuumafüüsikute  moraalset vastutust maailma ees.

URSULA ILO

Jaga |