Kummaline Soome, meiega võrreldes

ENN ANUPÕLD,      06. detsember 2006


Täna on soomlaste suurim pidupäev – iseseisvuspäev. Algab Soome iseseisvuse juubeliaasta – üheksakümnes. Ning mõne kuu pärast, veebruaris 2007 on meilgi algamas oma iseseisvuse üheksakümnes aasta. Oleme naabrid maakaardil, ajaloos ja kultuuris.

Sarnased naabrid

On lausa hämmastav, kui palju on meie vahel sarnasust. Ja kui palju erinevust. Ent ajalugu on korraldanud kahe väikese rahva saatuse nii, et alati on vennad soomlased olnud meist ees. Riikluse kujundamisel, parlamendi loomisel, iseseisvuse taotlemisel, Euroopa Liitu astumisel. Vaid ühes olulises asjas oleme meie neist ees – see on NATO.
Üle-eelmine, 19. sajand on meie rahvuslikus arengus mõtlemapanev. Vene keisrite ja tsaaride täispikas tiitlis oleme tegelikult mõlemad mainitud, kuulusime samasse impeeriumi. Tõsi, Soome suurvürstiriik juba oma nimega. Soomlaste mõtte- ja tegutsemisviisis peegeldub pika Rootsi-aja kaja – soomlane pole kunagi olnud pärisori. Lausa jäärapäise sihikindlusega ajasid kujuneva rahvuse liidrid oma Soome asja. Terve sajandi. Sest juba 1809. aastal tunnistas keiser Aleksander Esimene väikeses Porvoo linnas Soomet tulevase rahvuskogukonnana.

Soomlastel eriõigused

On ime, kui palju eriõigusi õnnestus neil Peterburis välja kaubelda. Pea poolteist sajandit tagasi oli neil oma raha ja tollipiir. Soome poisid ei teeninud tsaariarmees aega. Sündis oma Senat. Senaatorid, vanemad ja seaduskuulekamad härrad ootasidki 1917. a. detsembri viimastel päevadel Smolnõis Lenini tunnustusallkirja kolm nädalat varem välja kuulutatud iseseisvusele. Kõik pidi olema seaduslik.
Siis kaks aastakümmet esimest iseseisvusaega käisime naabritega tihedalt läbi, kasvasime ja tegime kodu kaunimaks.

September 1939

Ent septembris 1939 läksid meie teed pea pooleks sajandiks lahku. Jõulukuus säras Tallinn tuledes. Olime saanud armuaega ja mõnelegi tundus, et riigi hoidjad olid teinud aruka otsuse. Helsingi oli mattunud pimedusse. Vana ja haige president Kallio laskus mäenõunik Krogiuse kartulikeldrisse Kuusisaarel. Ainult viiel päeval Talvesõja ajal Helsingit ei pommitatud. Osa neist pommitajaist tõusis õhku Eesti lennuväljadelt. Kogu Soome võitles, jäägritest kommunistideni. Oma iseseisvuse eest.
Tõsine ajalugu ei tunne sõna „oleks". Ajalugu määravad eelkõige tõsiasjad. Vahel ka juhused.
Mõned aastad enne tuntud Soome riigimehe Johannes Virolaineni lahkumist olin jälle kord käimas tema talus Vironperäl. Rääkisime sõjast ja kaotatud Karjalast. Ta oli muide pikka aega Karjala Liidu esimees, oma kodu jäi sinna maha. Tema arvates teevad suured sõjad inimesi targemaks. Nii olevat see olnud pärast Esimest ja veel enam pärast Teist maailmasõda. Sõjajärgsetes rahulepingutes tehakse ikka vigu, mõned rahulepingud on tänini alla kirjutamata. Ja siis ta jätkas: „Tänapäeval ei hakka aga keegi nõudma nende vigade parandust uue sõjaga. Vead parandatakse rahumeelsete läbirääkimistega. Vaatame või Euroopat – valdavalt on vead parandatud. Mina karjalasena mõtlen, et ebaõiglus meie ja Soome suhtes tuleb parandada. Vaid rahumeelsete vahenditega, mitte ähvarduste ja revanshistliku meeleolu lõkkelepuhumisega. Esimest korda rääkisime sellest venelastega 50 aastat tagasi. Nad ütlevad: see on reaalsus. Ootame, tuleb aeg, kui nad mitte ainult ei tunnista ebaõigluse reaalsust, vaid on valmis seda ka parandama mõlema poole huvides. Selline on meie eesmärk, ja ma usun, et me edeneme sellel teel..."
Soomlased on alati ajanud realistlikku, pragmaatilist poliitikat kõigi oma suurte ja väikeste naabritega. Endiste valitsejamaade suhtes on rahval alati rohkem või vähem väikese venna kompleksi. Need säilivad kaua, on visad kaduma. Seda hingust tunneb eriti selgelt näiteks kõigil Soome–Rootsi maavõistlustel, olgu kergejõustikus või hokis. Sama on ka Soome–Venemaa matshidel. Seal saadud võit leevendab sügaval kunagisi, palju olulisemaid kaotusi. Elame ju kõik õnneks praegu kõige pikemat suhtelist rahuaega Euroopas. Nüüd makstakse vanu kalavõlgu tippsportlaste armeega...

Väikese riigi ellujäämine

Mõned aastad tagasi ajasin juttu Mauno Koivistoga. Arutasime riigi hoidja, presidendi rolli ja vastutust oma riigi ja rahva saatuse eest. Koivisto ütles, et tal on hea meel ühineda kõigi oma eelkäijate põhimõtteliste otsustega. Tema meelest on ütlemata oluline teha endale selgeks, milliseid otsuseid saab väike riik ise teha. Ent sama tähtis on ka mõista, mis ei sõltu meist. Mõista, et mõnedki otsused on tehtud Soomelt küsimata ja neid võidakse veelgi teha. Kui vene keeles ilmus tema raamat „Vene idee", küsiti talt, mis on siis Soome idee. Koivisto vastas ühe sõnaga: „Ellujäämine."
Soomel on kõige traagilisemad kogemused suhetest oma suure idanaabriga. Viimase sõja järel oli iseseisva Soome riigi tulevik õhkõrna niidi otsas. Kuni Pariisi rahulepinguni. Siis tulid pikad aastakümned noateral käimist. Vanapapa Paasikivi ja Kekkoneni juhtlause oli selge: poliitilise tarkuse alus on tõsiasjade tunnustamine. On imelihtne täna siitpoolt Soome lahte ironiseerida selle „soometumise" üle. Unustades külma sõja ja Euroopa ning maailmapoliitika seisu toona. Presidendid ajasid kõik Soome asja.
Siia sobiks ajalooliselt dokumenteeritud vestlus septembris 1939 Londonis. Legendaarne poola kindral Sikorski tormas Churchilli juurde.
S.: Olen otsekohene poola kindral, ma ei talu, mis nüüd maailmas sünnib!"
W. Ch.: „Kui kirjutate ajalugu, otsige tõde. Kui teete ajalugu, võtke arvesse tõsiasjad."
S.: „Ei kannata, mis praegu sünnib!"
W. Ch.: „Tõde on nagu Põhjanael meremehele. Alati peab teadma, kus see on, kuid alati ei saa laeva sinna juhtida."
S.: „Ei talu praegust olukorda!"
W. Ch.: Kindral , meid kaht võib kokku köita sõprus, aga riike vaid ühised huvid. Vestlus on lõppenud."
Kummaline maa on see Soome. Pärast verist sõda Venemaaga on saanud pikapeale sisse seatud normaalsed, väga laiad suhted. Presidendid käivad vastastikku visiitidel. Majandussuhted laienevad aasta-aastalt. Mõlematel kasu sees.

Soomes on palju kummalisi asju. Teedel on liikluspolitsei, bensiinijaamad pole viinapoed, viinamüük on rangelt piiratud. Kogu Soomes on üksainus kasiino, mille tulud lähevad kõik rahvale vajalike ettevõtmiste edendamiseks. Kõiki kummalisi asju naabrimehe juures ei jõua üles lugeda. Selline kummaline maa tähistab täna oma iseseisvuspäeva.


Pildiallkiri:
SOOME PALEE: Finlandiatalo Helsingis, arhitektid Alvar Aalto ja Elissa Aalto. Ehitusmaterjalidena on kasutatud valget Carrara marmorit ja musta graniiti. Ehitusaasta 1971, laiendati 1975, marmorit uuendati 1998. Varem oli see madalate puumajade kvartal, mis lammutati 1964. aastal. Suurem osa Finlandiatalo all olevast maast oli jäähoki- ja pesapalliväljak.
Kui Marika Valk juhtis meil vägesid KUMU ehitamisel, Ivi Eenmaa Rahvusraamatukogu loomisel ja Linnahalli tõid meile 1980. aasta olümpiamängud, siis on surmkindel, et Tallinna praeguse Sakala-kisma võidaks järjekordne karismaatiline liider. Kes?




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)