Nädala juubilar Eugene Ionesco 95

RALF R. PARVE,      21. november 2007


Juubelitähtpäev on geeniuseks ja absurditeatri loojaks peetaval rumeenlasest prantsuse kirjanikul Eugene Ionescol.

Eestis peaks tema loomingut teatama Aleksander Kurtna tõlkes 1967. aastal ilmunud näidendi „Ninasarvik" ning 1993. aastal Europeia sarjas ilmunud näidendikogu „Kiilaspäine lauljatar" põhjal.

Eugene Ionesco sündis 26. novembril 1912. a. Rumeenias Slatina linnas. Ta ema oli prantslanna ja Eugene kasvaski üles Prantsusmaal, õppides enne rääkima prantsuse ja alles seejärel rumeenia keeles. Lõpetanud Bukaresti ülikooli, sai Ionescost prantsuse keele ja kirjanduse õpetaja lütseumis. Samal ajal algas tema kirjanduslik tegevus.

1938. aastal sõitis Ionesco riikliku stipendiumiga Prantsusmaale, et koguda materjali oma väitekirjale „Patu ja surma motiivid prantsuse kirjanduses pärast Baudelaire'i", mis valmis ei saanudki. Ent Ionesco jäi Prantsusmaale.

1949. valmis tema esimene absurdinäidend „Kiilaspäine lauljatar".

Autor ise on öelnud, et näidendi idee tekkis tal, lugedes inglise keele õpikut iseõppijatele. Inglise keele alal see raamat teda targemaks ei teinud, ent sealt sai teada rabavaid uudiseid, et nädalas on seitse päeva ning põrand asub all ja lagi ülal. Sellisest mõttetust sõnade õpetamisest masendunud Ionesco kirjutaski „keele tragöödiat" näitava näidendi, mis näitab, et keele informatiivne ja kommunikatiivne funktsioon on kadumas ning et keele automatism väljendab psüühika allakäiku ja standardiseerumist.

„Kiilaspäise lauljatari" tegelased Smithid ja Martinid on minetanud võime mõelda ja tunda. Näidendi lõpus vahetavad mõlemad abielupaarid täpselt ühesuguseid repliike. Mis seal ikka – ka Eesti poliitika nõuab praegustel „kuulsusrikastel aegadel" ühesuguseid nägemusi, ühesuguseid repliike ja ühesuguseid reageeringuid.

Ionesco eesmärk pole mõistagi olnud publiku naerutamine. Eestikeelse valimiku „Kiilaspäine lauljatar" eessõnas kirjutas Lauri Leesi:

„Tema probleemid on tõsised: isiksuse ja massi vastasseis, täiuslikkuse saavutamise võimatus, inimese surma palge ees, lumpeni tappev harimatus, talendi nüristumine teda ümbritsevas sotsiaalses miljöös. Lahata neid probleeme, naeruga pooleks, oo jaa, selleks peab tõesti geenius olema."

Praegune Eesti vaevleb omandi- ja asjadehulluses. Igapäevane reklaam sunnib kokku ostma igasugust jampsi, et vaid olla toimetulejate ja jõukate sarnane. Midagi selletaolist on ka Ionesco teostes, kus esemed võtavad inimeste üle võimust, siginedes ja paljunedes geomeetrilises progressioonis.

Näidendis „Toolid" askeldavad Vanamees ja Eit nähtamatuid külalisi istuma paigutades; toolide hulk aga aina kasvab ning viimaks ei pääse õnnetud vanurid enam ise toolirägastikust läbi. Näidendis „Tulevik peitub munades" muneb kaagutav noorik, saadetuna sugulaste kisast „Toodangut! Toodangut! Toodangut!", korvitäite kaupa mune, mida tema mees peab välja hauduma. Näidendis „Amédée ehk kuidas sellest vabaneda" on peategelased hädas seentega, mis ronivad välja igast nurgast nende korteris.

Vabandan väga, ent Eestis meenutab sihuke seik üha uute ja uute tundmatute „vabadusvõitlejate" väljailmumist, mille lõpptulemusena peaksid meil peagi kõik olema seened... Vabandust veelkord – vabadusvõitlejad!

Sama võisime näha ka nõukogude aegadel, mil iga väike külakegi muutus Suure Isamaasõja aegseks suureks lahingupaigaks, kus igast tarest sirgus üha uusi suuri kangelaspuravikke.

1958. aastal valmis Ionescol „Ninasarvik". See kujunes tal tõeliseks triumfiks. Näidendi sisu lühidalt kirjeldades on selline: ühte väikesesse linna ilmub kõike purustav, roojav ja hävitav ninasarvik. Ning nende hulk hakkab kasvama, kuni ka linnakese elanikud hakkavad muutuma ninasarvikuteks.
Autor on kinnitanud, et näidendis kujutatut ei tohi seostada ühegi konkreetse maaga. Ta on kinnitanud: „Minu näidend on sihitud nende ringkondade vastu, kes juba aastakümneid propageerivad ninasarviklikkust, s.o. kollektiivset hüsteeriat, mille ohvreiks on langenud terved rahvad, mille nimel on hävitatud isiksusi, allesjäänuid aga muudetud roboteiks."

„Ninasarvikus" on ühel pool inimene, kellel on õigus inimlikult mõelda, tunda, armastada, laulda, aga teisel pool – marssiv, trampiv, ähkiv, möirgav, koos karjaga kisendav isend. Tuttav pilt! Mõelgem natsismile ja fashismile, mõelgem kommunismile ja polpotlusele. Mõelgem ka viimastel kuudel Eestis meedia abil maad võtvale üheparteiülistuse-hüsteeriale.

Seega näeme, et Ionesco poolt endisaegadel kirjutatud näidendid on oma probleemiasetustega igavikulised. Mis kinnitabki autori geniaalsust!

Eugene Ionesco on 28 näidendi ja 9 esseekogumiku autor. Ta sai 1970. a. Prantsuse Akadeemia liikmeks ning oli New Yorgi, Leuveni, Warwicki ja Tel Avivi ülikooli audoktor.

Ionesco suri 29. märtsil 1994 ning on maetud Pariisis Montparnasse'i kalmistule.

Ülevaate koostas Ralf R. Parve

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)