Esimene etteaste

KAIE TÄHE,      11. aprill 2007


President Ilvese mõtlemapanev kõne Riigikogu XI koosseisu avaistungil oli parlamendiliikmetele hea teejuht. Riigikogu liikmete käitumisest Riigikogu liikme vandele allakirjutamisel aga võis tähelepanelik televaataja üsna paljut välja lugeda, et aru saada, kes on kes.

Siinkohal tuleks mõnele kauaaegsele poliitikule, intelligentsi staazhikale esindajale eeskujuks tuua meie noori ja ka esmakordselt Riigikogusse valituid, kes paistsid silma ääretult korrektse käitumisega. Enamik Riigikogu liikmeid olid haruldaselt viisakad ja sümpaatsed, aga võõras oli vaadata, kuidas soliidses eas härrad laua tagant lahkudes kuuenööpe kinni panema hakkasid või itsitades minema kõndisid. On ju see ikkagi Riigikogu!

Pisike kummardus kolleegidele on oi kui väike liigutus, aga samas suur austus- ja tähelepanuavaldus. Kõik see oleks võinud läbi teleekraani kuuluda ka meile, Eesti rahvale, kes me neid oleme end esindama valinud. Aga võib-olla need, kes kummardusid kolleegidele, mõtlesidki nii, et nad teevad kummarduse oma valijatele? Kui nii, siis suurim tänu! Sest see oligi ainuvõimalus tänada valijaid üle kogu Eestimaa.

Ja lõpuks Eesti hümn. Oi kuidas see läks – üle kivide ja kändude! Kui poleks poistekoori toetamas olnud, ei tea, mis siis oleks küll välja tulnud? Ehk kunagi jõutakse pingelise parlamenditöö kõrvalt vähemalt riigihümni sõnadki selgeks õppida?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)