Kuidas ma Jaan Rebenitsa otsisin

HEIMAR LENK,      21. veebruar 2007


Ajaleht „Koit" sukeldus valimisvõitlusse sellise kirega, et unustas aususe, austuse lugeja vastu ja lõpuks ka iseenda au.

Kogu lugu algas sellest, et, kandideerides Kagu-Eesti valimispiirkonnas Keskerakonna nimekirja esinumbrina, tellisin Põlvamaa ajalehelt "Koit" endale igasse valimiseelsesse lehte väikese reklaamipinna. Kokku oli neid kümme. Nimetasin neid valimisnuppudeks.

Valimisnupp nr. 1

See valmistas mulle tõelise üllatuse. Avanud lehe, leidsin enda tasulise reklaami kohalt samateemalise lugejakirja, ainult et miinusmärgilise. Kui alumine nupp kutsus inimesi üles minu poolt hääletama, siis lugejakiri, vastupidi, hoiatas Lenki mitte valima. Niisugust käitumist ma kodumaise meedia ajaloost ei suutnud meenutada.

Koputasin peatoimetaja Kauno Kõima uksele ja palusin selgitust: mida selline kõlvatu konkurentsi ilming õige tähendab? Selgitasin, et kui tuntud vorstifirma oma reklaami "Koidus" avaldab, siis vaevalt, et keegi sinna kõrvale mõne vorstivihkaja kirja tihkab panna. Minu puhul aga just nii käituti.

Peatoimetaja oli minu ilmumisest ehmatanud ja andis kiiresti mulle ajaleheomaniku telefoninumbri — äkki tahan kaebama minna. Kuid veel suuremat sigadust, millega toimetus hakkama saanud, ta mulle tunnistama ei rutanud. Selle avastas mu ajakirjanikuvaist.

Kes on Jaan Rebenits?

Varem polnud ma niisugust nime siinkandis kuulnud. Aga nüüd seisis see mind hurjutava lugejakirja all. Lisaks tiitel, et kirjutajaks on pensionär Mooste vallast. Miks see mees minu peale nõnda pahane on? Vaatasin veelkord kirja üle ja mõistsin, et tavaline lehelugeja nii valitud sõnadega oma kirglikku kirja ei kirjuta. Kas pole keegi ajakirjanikest ise selle valmis treinud ja siis Jaanil palunud alla kirjutada? Seda on meie ajakirjanduses varemgi ette tulnud. Palusin peatoimetajalt autori telefoni või aadressi, et läheks ja räägiks mehega mõne sõna juttu – Mooste vald Põlvast vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel.

Kuid nüüd juhtus toimetuses midagi iseäralist: peatoimetaja jooksis küll ühte, küll teise tuppa, kukkus helistama ja oma paberites tuhnima, kuid kirjakirjutanu koordinaate ei leidnud. Ent lubas päeva jooksul need siiski üles otsida!

Kus elab Jaan Rebenits?

Mooste vallamajas imestati: mis on lahti? Hommikul telefonitsi juba oli aetud Rebenitsa taga, nüüd Riigikogu liige ise platsis. Mis on juhtunud? „Ahjaa," venitas üks kohalik mees, „eile oli vist lehes üks paskvill ära trükitud. Rebenitsa nimi oli alla pandud, Mooste vald ka. Kahju, et meie valda ära kasutavad. Aga meil Moostes ju ei ela ühtegi Rebenitsa Jaani. Ja pole kunagi ka elanud." Vallasekretär lõi elanikeregistri lahti ja näitas ette: keda pole, seda pole...

„Kas see, keda otsite, on ikka elavate kirjas?" Nii küsiti minult Põlva maavalitsuse rahvastikuregistri osakonnas. Vastasin, et vähemalt üleeile pidi elus olema, kui kirja kirjutas. Ametnik vaatas uuesti. Ei, Põlva maakonnaski sellist inimest ei ela! Siis tegi ta arvutil veel ühe klahviklõpsu ja teatas resoluutselt, et kogu Eesti Vabariigi territooriumil Jaan Rebenitsa nimelist ei ole olemas.

Aga kiri ju on? Tähendab, et selle ongi kirjutanud keegi teine, ja Mooste mehe nimi on lihtsalt välja mõeldud.

Peatoimetaja kahe tule vahel

Eks tal oli raske küll, kui toimetusse taas sisse sadasin.

Rebenitsa aadress olevat nagu maa alla vajunud. Küsisin kirja näha ja palusin sellest koopia teha. Härra Kõima tõi kirja ja koopia korraga. Oma pika ajakirjanikutöö jooksul polnud ma veel nii imelikku kaastööd näinud: ei ühtegi viidet autori isikule, isegi mitte joone all. Tavaliselt, kui tahetakse varjunime kasutada, siis joone alla märgitakse ikka oma pärisnimi ja aadress. Sel paberil polnud aga midagi, ent ümbrikul seisis Põlva linna postitempel. Nii et Mooste valda ei viitsinud libaautor sõita, vaid viskas ümbriku siinsamas toimetuse kõrval postkasti.

Kuid küsimus polnud postkastis, vaid hoopis selles, kuidas sai „Koidu" toimetus panna lehte kirja, mille kirjutajast keegi mitte midagi ei teadnud. Peatoimetaja kehitas õlgu. Kindlasti keegi toimetuses teadis nii kirja tegijat kui ka postitajat. Ei saa ju lehte minna lugu, mida peatoimetaja ei tea. Ka selle, et lugejakiri minu reklaami kohale antireklaamina rippuma pandi, pidi ju peatoimetaja heaks kiitma. Ta pidi teadma neidki, kes selle sulitembu tellisid. Tellida võisid need, kes ise häältesaamisest huvitatud ja siinmail kandideerivad – minu konkurendid valimistel. Seega – ajaleht "Koit" on räigelt sekkunud Riigikogu valimiskampaaniasse.

Põlva pole suur koht, jutud levivad siin kiiresti – kõik tunnevad üksteist. Õhtuks oli pilt enam-vähem selge, mis seltskond "Koidu" tegemist aeg-ajalt mõjutamas käib ja kellega toimetuse ajakirjanikud kokku saavad mängida.

[illustratsiooniallkiri]
ALLA KIRJUTAS OLEMATU MEES: Maakonnalehte pandi lugejakiri, mille väidetava kirjutaja olemasolust pole andmeid leida kogu Eestistki. Kui sel korral sai sulitemp paljastatud, siis varem on lugejad siiralt uskunud, et kõik, mis "Koit" kirjutab, ongi tõsi.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (16)