Nädala juubilar MILTON FRIEDMAN 100

Milton Friedman sündis 31. juulil 1912 New Yorgi Brooklynis neljalapselise perekonna neljanda lapsena ja esimese pojana. Vanemad olid immigrandid, kes saabusid Ameerika Ühendriikidesse lastena ja leidsid teineteist New Yorgis.

Kui Milton oli aastane, siirdusid vanemad Rahway'sse, väikelinna New Jerseys New Yorgi lähedal. Seal hakkas ema pidama väikest kuivainetepoodi, isa proovis elatist teenida juhutöödega. Perekonna sissetulek oli väike ja ebakindel.

Nii nagu õedki, käis ka Milton Rahway avalikus alg- ja keskkoolis. Rahway High School'i lõpetas ta 16. sünnipäevaks 1928. aastal. Pisut enne seda suri isa, jättes Miltoni perekonna toitja rolli.

Lähikondsete ootused noormehe suhtes olid ühesed - kindlasti astub ta kolledžisse. Tal tuli aga oma õpinguid ise rahastada, mis tähendas täiel määral omal käel hakkamasaamist. Ta võitis stipendiumi Rutgersi ülikoolis õppimiseks. Täiendavalt finantseeris ta end, töötades ettekandjana, teenides elatist kauplusetöötajana, viies ellu mõningaid ettevõtlusprojekte ja tehes suviti juhutöid. Alguses spetsialiseerus ta oma õpingutes matemaatikale, kuid hiljem kandus huvi majandusteaduse poole. Bakalaureusekraadi sai 1932. aastal.

Milton Friedman jätkas õpinguid Chicago ülikoolis. Õpingute rahastamise võimaluse pakkus välja ka Browni ülikool, kuid see oleks tähendanud tegutsemajäämist rakendusmatemaatika alal. Selleks ajaks oli ta aga teinud lõpliku valiku majandusteaduse kasuks ja jätkas haridusteed just Chicago ülikoolis.

Friedmani esimene aasta (1932/33) Chicagos oli talle finantsiliselt raske, kuid intellektuaalselt avas tema ees uue maailma. Ta sattus kosmopoliitsesse ja liikuvasse intellektuaalsesse atmosfääri, millest ei osanud varem unistadagi ja mis muutus tema elu oluliseks pöördepunktiks. See oli ühtlasi aasta, mil ta kohtas oma tulevast abikaasat. 1933. aastal sai Friedman Chicago ülikoolist magistrikraadi.

Alguses oli tal raske akadeemilist tööd leida. Ta asus 1935. aastal tööle Rahvuslikku Ressursikomiteesse, kus oli seotud suuremahulise tarbijaeelarvete uuringuga. Sellest ammutatud ideed panid aluse tema hilisemale tarbimisfunktsiooni teooriale.

1937. aastal asus Friedman ametisse Rahvusliku Majandusuuringute Büroo juures, töösuunaks sissetulekute analüüsimine. See pani aluse tema tegevusele püsiva tulu hüpoteesi väljatöötamisel ja selle viimistletud kujul esitamisele 1950. aastal. Hüpotees selgitab, et teenuste pakkumise litsentseerimine piirab kunstlikult pakkumist ja tõstab hindu.

Aastatel 1941-1943 tegutses sõjaaegsete maksupoliitiliste lahenduste väljatöötamisel - USA valitsus vajas hädasti raha, et sõjalisi kulutusi finantseerida, ning Friedman neid lahendusi ka pakkus. Hiljem on ta öelnud, et nende maksulahenduste pärast ei pea vabandama, kuid kui oleks võimalik, siis peaks need unustama.

1943. aastal liitus Friedman Columbia ülikooli sõjauuringute osakonnaga, kus ta veetis matemaatik-statistikuna kogu ülejäänud aja Teisest maailmasõjast. 1946. aastal sai ta Columbia ülikoolist doktorikraadi.

1946. aastal võttis Friedman vastu pakkumise õpetada majandusteooriat Chicago ülikoolis ning jäi sinna kolmekümneks aastaks, aidates üles ehitada tugeva majandusteoreetikute koolkonna, mida tuntakse Chicago majanduskoolkonna nime all. Sellest koolkonnast on mitu teadlast pärjatud Nobeli majandusauhinnaga.

Friedmani tegevust Chicago ülikooli juures tuleb iseloomustada kui aktiivset soovi kaasata teadustöösse paljusid erinevaid teadlasi ja spetsialiste. Selline lähenemine tagas olukorra, kus Chicago koolkonna produktsioon tõusis majandusmaailmas väga tunnustatud kohale.

Euroopa seisukohalt tuleks rõhutada, et 1950. aasta sügisel oli Friedman USA valitsuse konsultandina Pariisis ja analüüsis Euroopa ühisturule aluse pannud majandusmudelit. Sellest uurimusest sai alguse ka tema teoreetiline tegevus ujuvate vahetuskursside analüüsimisel ja valuutade vastastikuse toime määratlemisel.

1976. aastal pälvis Friedman Nobeli majandusauhinna. See oli tunnustuseks tema tegevusele tarbimise analüüsi vallas, rahateooria aluste kujundamise, raha ajaloo lahtimõtestamise ja stabilisatsioonipoliitika keerukuse demonstreerimise eest. Teda on peetud 20. sajandi teise poole kõige mõjukamaks majandusteadlaseks.

Friedmani panusest maailma majandusteadusesse võiks pikalt ja detailselt kirjutada - see on tõeliselt suur.

Friedman on muu hulgas huvitav inimene selles mõttes, et peaaegu kõik märkimisväärsed töösuunad, kuhu elu on teda viinud, on kaasa toonud tema tehtud avastusi või teooriaid. Need avastused polnud mingid pisisammud või üksikud tehnilised detailid, vaid pigem ikkagi maailma majandusteadust tugevasti mõjutanud saavutused.

Näiteks tema viibimine Pariisis 1950. aastal ja sealne töö viisid selleni, et tulemuseks oli hilisem põhjalik teoreetiline tegevus ujuvate vahetuskursside vallas. Ametialased kohustused 1937. aastal Rahvuslikus Majandusuuringute Büroos aga viisid selleni, et saadud kogemuste ja kogutud andmete põhjal töötas ta välja püsiva tulu hüpoteesi.

Milton Friedmani majanduslik seis oli tema karjääri algul väga raske. Teda aitasid akadeemilisse maailma stipendiumid ja mitu õppejõudu, kes olid noore teadlase talendi avastanud. Temast sai 20. sajandi mõjukaim majandusteadlane seetõttu, et talente hindav haridussüsteem võimaldas tal ennast avaldada ja arendada - vaatamata sellele, et tal polnud raha. Kui teda ümbritsev majanduskord oleks olnud 100% vaba džunglimajandus, kus tugevam jääb ellu ja nõrgem süüakse ära, siis poleks olnud ka ühiskondlikku abikätt, mis Friedmanile algse hoo sisse andis. Siis oleks jäänud tema teaduslikud avastused tegemata ja maailm oleks tema saavutuste võrra vaesem kui nüüd. Ehk, teisiti öeldes, vabamajanduse eestkõnelejana tuntud Friedmani teooriad said sageli tekkida seetõttu, et majandus, kust ta pärines, polnud vaba ja toetas nõrgemaid.

Friedmani elu ja saavutused on kõige paremaks tõendiks, et ühiskonnas on oluline tagada kõigile juurdepääs haridusele. Kõige suuremad teaduslikud avastused ja hariduslikud saavutused võivad teinekord tulla just sealt, kus neid ühiskonnas sageli - olgugi et ebaõiglaselt - kõige vähem oodatakse, ehk siis - vaesusest ja äralõigatud informatsioonist.

Kui inimestele, kes on vabamajanduses teinekord nurka surutud ja kellelt on haridustee ära lõigatud, anda võimalus õppida ja ennast arendada, siis võib sealt tulla arvestatavat ühiskondlikku edasiviivat jõudu ja arenguenergiat.

Lõpetuseks peaks rõhutama, et vabamajanduse pooldaja Milton Friedman on kõige positiivsema vaba turumajanduse edu näitena toonud alati Hongkongi. Samas on ajalugu tänaseks tõestanud, et Hongkong pole oma vabamajandusliku orientatsiooniga olnud kunagi edukam kui praegu, ehk pärast seda, kui ta läks targalt majandust suunava Hiina riigi alluvusse.

Teisisõnu, kas praktika ikkagi ei tõesta seda, et vaba turumajandus on küll hea ja efektiivne, kuid paremaid tulemusi annab siiski koostöö targalt suunatud majandusega.

JAAN ÕMBLUS

Jaga |