Veeuputuse eelses Eestis

ESTER SHANK,      11. juuli 2001




Kord priiskasid Prantsuse kuningas Louis XV ja ta armuke madame de Pompadour vaesuva rahva kulul ja kuulutasid, et apres nous le déluge. Ka Eesti valitsuse mõte näikse üksnes oma istumisaja lõpuni ulatavat, pärast seda tulgu või veeuputus.

Teadlased prognoosivad fossiilsete kütuste põletamise peatset ja suurt kallinemist. See on tingitud nii saastepiirangutest kui nende kütuste varude vähenemisest. Nafta ammutamise järsk kahanemine öeldakse saabuvat juba 50 aasta pärast. Siis lähevad eriti hinda need kütused, mida selleks ajaks veel võtta on. Üks võiks olla näiteks Eesti põlevkivi.
Sel taustal näib täiesti arulage püüda paaniliselt vabaneda oma põlevkivikaevandusest. Kord üritatakse neid anda Suncorile, kord NRGle. Saateks jutt, et meie kaevandustehnoloogia on aegunud, tootmine vajab investeeringuid, mida me ise ei suuda teha jne. Tegelikult istub tänane põlevkivivarude peremees kullaaugus.

Võitjad ja kaotajad

Lugupeetud akadeemikud hindavad firma Eesti Põlevkivi praeguseks väärtuseks 100 miljardit krooni. Riigi nimel tehinguid sooritavad tegelased on aga valmis poole sellest firmast ära andma. Vähe sellest - nad teeksid seda ilma riigikassasse sentigi toomata!
Alles lärmi puhkedes "nõustusid" ameeriklased maksma osaluse eest Eesti Põlevkivis pool miljardit krooni. 50 miljardi asemel pool miljardit ehk kõigest 28 miljonit dollarit!
Juba see summa, mille USA valitsus annab igal aastal energiamajanduse toetuseks, on suurem. Oletagem, et NRG on sellest osa endalegi saanud. Vastutasuks peab ta näiteks andma emamaa käsutusse saastekvoodi, mille ta omandab Eestis tehtava ostutehingu kaudu. Seda on lihtne teha, kui siin elektrijaam kinni panna. Mis oleks meelepärane tegu USA praegusele valitsusele, kes omamaise ettevõtluse survel ei taha tunnistada Kioto kokkulepet.
Või püüab keegi kinnitada, et ameeriklaste palav soov oli anda Eestile turvalisusgarantii, investeeringud, moodne tehnoloogia või veel midagi taolist?
Kihlveos öeldakse üks olevat loll ja teine kaabakas. Mõne tehinguga on kindlasti samamoodi. Igatahes on seal alati üks pool suurem võitja kui teine. Ilus oleks ju tõesti, kui väike Eesti osutub Ühendriikide valitsuse jõulisel toetusel oma tahet läbi viiva firma vastu võitjaks. Kuid lollike väikevend, kes saab rikkaks ja õnnelikuks, kuulub siiski muinasjuttudesse.

Mälunõtrus

Kui Mart Laar, Toivo Jürgenson & Co istusid alles opositsioonis, siis kirusid nad maapõhja Tiit Vähi ja Toomas Hendrik Ilvese algatust elektrijaamad ilma konkursita ameeriklastele kinkida. Lubasid koguni erastamistehingu otsemaid peatada, kui ise võimule saavad. Lubadus ununes aga niipea, kui otsustamisõigus oli käes.
Ühel järjekordsel NRG pressikonverentsil tuletasin värskelt majandusministriks saanud Mihkel Pärnojale meelde tema ja ta kaasvõitlejate opositsiooniaegseid lubadusi ja küsisin, miks nad peatamise asemel on tehingu läbisurumise nüüd oma südameasjaks teinud. "See oli juba liiga kaugele aetud, et peatada oleks saanud," kõlas vastus.
Kuidas siis nüüd mõista Laari juttu, nagu oleks valitsus võinud veel eelmisel aastal müügi seisma panna, kuid tänaseks on juba liiga hilja? Küsimus Pärnojale sai esitatud 1999. aastal.
NRG "maaletulekust" võis olla kulunud aasta-paar, kui üksnes promokuludena nimetati kaht miljonit krooni ületav summa. Tõsi või liialdus - mine võta kinni, seda ju ametlikult ei avaldata. Kuid suurusjärk võib olla õige. Ent nüüdseks on NRG oma asja meil ajanud juba kuus aastat, siin palgatud ekspertide kaasabil. Ent millisesse suurusjärku võib küündida mitmesuguste ametnike ja poliitikute "veenmiseks" kulutatud summa, kes küll seda suudaks arvata!
Sattusin kord kogemata pealt kuulma piinlikku jutuajamist NRG kohaliku esindaja ja ühe lugupeetud akadeemiku vahel. Esimene teatas, et härra akadeemikut ootab juba ammugi teatud tasu. Nüüd ei kirjutanud too akadeemik koos kolleegidega alla paar nädalat tagasi ilmunud avalikule kirjale. Kommentaarid on liigsed.
Laar püüab, nagu tal kombeks, musta valgena näidata, pudistades midagi hilinenud vastuseisust. Tema poleks justkui kuulnudki, et keegi on Eestimaal rääkinud elektrijaamade äraandmise vastu - ja veel nii alandavatel tingimustel. Nagu polekski olnud kümneid tuhandeid allkirjaga kinnitatud vastuhääli juba eelmisel aastal.
Samuti ei teadvat valitsuse juht midagi vastuargumentidest, mida on esile toonud nii riigikontroll, akadeemikud, keskkonnakaitsjad kui ka "rahva hääl". Kas siis isegi peaministrile pole usaldatud lepingut näidata?!

Kes vastutab?

Presidendikandidaat Peeter Tulviste pani end oma allkirjaga akadeemikute avalikul kirjal delikaatsesse olukorda. Ühtviisi ei raatsinud ta küllap jätta juhust kasutamata, et nii auväärses seltskonnas ning eestlastele südamelähedases küsimuses rahva ette ilmuda. Teisalt läks ta nii toimides aga vastuollu oma parteiga.
Õhutamata pikalt rahva ootusi, et äkki presidendiks saades panebki Tulviste sellele tehingule veto, keerutas ta end olukorrast kiiresti välja. Kuulutades valitsuse otsuse elektrijaamad müüa "heaks ja õigeks", raputas ta siiski ka näpuotsaga tuhka pähe - otsust on liiga vähe seletatud.
Tore oleks, kui akadeemik Tulviste, kes nüüd tundub tehingu kõigi üksikasjadega hästi kursis olevat, võtaks presidendikandidaadi vastutusega rahva ees kõik üksipulgi lahti rääkida. Sest mina küll ei tea, kustkaudu oli "nüüd kõigil võimalus asjast palju rohkem teada saada", nagu Tulviste Postimehes teatas.
Pigem on valitsus siiski püüdnud müügitehingu kõiki detaile võimalikult kindlalt ja kaua saladuses hoida. Samuti nagu ta on ka tähtsat riiklikku otsust langetades ignoreerinud Riigikogu, rääkimata kodanike arvamusest.
Ent ka parlament pole vastutusest prii. Ükskõik millisel Riigikogu liikmel olnuks õigus ja kohustus sekkuda, nõuda välja leping ja selle lisad ning nendes sisalduvate Eestile kahjulike tingimuste pärast häält tõsta. Kellele siis veel, kui mitte rahva poolt valitud parlamendile peaks iga viimnegi kui detail sellest tehingust olema teada.
Samuti peaks need teada olema kellele tahes meie riigi kodanikest - müüakse ju ikkagi rahva vara! Kõiki, kes räägivad niisuguste riigi varaga toimuvate tehingute puhul midagi ärisaladusest, on põhjust kahtlustada valgustkartvate tegude varjamises või koguni nende sooritamises.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)