Kas meie rahvast on saanud loomakari, kes vajab inimverd?

HARRI KINGO,      12. veebruar 2003


On küllalt hämmastust tekitav ja ühtlasi ebameeldiv lugeda, millist vihkamist ollakse praegu täis Seppiku suhtes. Sellist inimjahti pole Eestis veel kellegi vastu korraldatud. Ajakirjandus peab olema vaba, kuid mitte vaba valetamiseks ja laimuks. Hetkel on ajakirjandus läinud üle igasuguse piiri, nii eetilise kui seadusliku, kui kirjutab Seppiku poolt inimeste piinamisest ja repressee-rimisest, teadvalt valede kohtuotsuste tegemisest, süütõendite fabritseerimisest. Ajakirjandus peaks veidigi mõtlema, enne kui levitada üle Eesti teavet, nagu oleks Seppiku tegevus põhjustanud kahe inimese surma ja nagu oleks ta süüdi altkäemaksu väljapressimises ja süümevande rikkumises.
Et selliseid süüdistusi esitada, peaks ajakirjandusel olema väga tugev tõenduslik baas. On ilmne, et neil seda pole. Kuid just ajakirjanikel lasub nüüd kohustus tõendada sõnahaaval oma kirjutatu tõesust.
Teisalt on kurb näha, milline õigusalane võhiklikkus valitseb Delfi kommentaatorite seas. Kuid olgu sellega. Kommentaator võib olla võhik. Kuid hull on, et sama õigusalane võhiklikkus näib valitsevat ajalehtede toimetustes! Sest iga ajakirjanik ja toimetaja, kes on vähemalt kuulnud laimu juriidilisest mõistest, valiks enne kirjutamist väga hoolikalt, mida öelda ja mida mitte öelda. Eeltoodud süüdistused on aga avaldatud ilma vähimagi dokumentaalse aluseta.
Ma loodan, et sellest protsessist kujuneb ajakirjanikele õppetund, eristamaks edaspidi lubatut ja lubamatut. Ja selgitab neile, et ajakirjandus- ja sõnavabadus ei tähenda sama, mis avaldada süstemaatilist ja Eestis enneolematut laimu ja valet ühe isiku vastu ning tegelda inimjahiga, mis meenutab Stalini aegu, kui oli vaja "vaenlasi" hävitada.
See, mis praegu toimub nii ühiskonnas kui ajakirjanduses, on pretsedenditu. Sellist kampaaniat ei korraldatud ka siis mitte, kui alaealine tappis oma lõbuks 7 neidu; ei korraldatud, kui salaviina müüja süül suri 68 inimest ja 30 said raskeid keha-vigastusi; ei korraldatud, kui riik maksis kümneid miljoneid kroone teenustasusid olematute teenuste eest jne. Pole olnud nii räiget inimjahti ühegi KGB või kompartei juhi, ka mitte küüditajate suhtes. Mulle meenutab meie rahvas üha enam loomakarja, kes on inimverd haistnud ja nõuab üha lisa üha suuremates annustes. Inimeste hävitamisest on saamas lõbu – ja seda on jube lugeda!
Avalik inimjaht, milles osalevad paljud, näitab, et oleme sisuliselt õigusteadvuses tavaõiguse mentaliteedi, labase kättemaksu ning omakohtu tasemel. Samas, et oleme täielikult manipuleeritavad ja suunatavad meedia poolt. Ilmselgelt on ühiskonna õigusteadvus pärsitud, kui laimu peetakse sõna-vabaduseks, otsest valet aga oma õiguseks.
Ma pooldan ajakirjandusvabadust, ma pooldan sõnavabadust. Ma ei poolda aga laimu, valet, inimjahti, rõõmu kellegi hävitamisest, massipsühhoose, mingi meelestatuse üleskütmist, inimeste ohverdamist oma poliitiliste hetke-eesmärkide saavutamiseks. Seda ma nimetan alatuseks. Mu pettumuseks on selle eesotsas meie "vaba" ajakirjandus (jutumärkides vaba).
Minu eelolev kommentaar pole sedavõrd Seppiku kaitseks või hukkamõistuks kui sellest, milline õiguslik võhiklikkus valitseb meie ühiskonnas ja millist kurjust me iseendas kanname.
(Avaldatud 4. veebruari internetiportaalis Delfi)

Kommentaator

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)