Partsi isikukultus sai tuule tiibadesse

RALF R. PARVE,      17. september 2003


Kaks nädalat valdas mind tunne, et uus poliitika on Tallinnas ausse tõstnud isikukultuse. Kuhu ka ei vaadanud, kõikjalt põrnitses vastu Juhan Parts, kes teatas ebalevalt, et elu minna paremaks. Kellel, seda otse nagu ei öeldudki. Hiljem sai tänu eurovastaste poolt lisatud siltidele lugeda, et elu minevat paremaks eliidil ja Partsil endal. Veel oli juures Partsi suhu pandud palve: "Uskuge mind viimast korda. PALUUN!!!" Südamel läks kohe kergemaks, et viimast korda. Eelmisel korral valijad juba said Res Publicaga tõmmata!
Mina mõõtsin koduteed partsides. Lugesin koju Mustamäele sõites kokku Partsi klantspilte. Meeldivam oli koju sõita bussiga: siis jäi paistma kõigest 9 trükipartsu - 6 kolmnurkset reklaami nimetusega piilar ning 3 suurtahvlit. Trolliga sõites aga 11 trükipartsu - 7 piilarit ning 4 suurtahvlit.
Uurisin, palju kaheks nädalaks ülesriputatud Partsi reklaamid maksta võiksid. Hinnakirja leidsin Internetist reklaamifirma Clear Channel Estonia OÜ koduleheküljelt. Sel on Tallinnas 200 piilarit ja 150 suurtahvlit. Silma järgi otsustades võisid neist nüüd partsustatud olla ligi pooled. Ühe piilari kahenädalane ülesriputamine maksab trükikulusid ja käibemaksu arvestamata 3880 krooni, suurtahvel aga 2200. Edasi uurisin reklaaminduse asjatundjatelt välja, et massitellimuse korral võib saada kuni 40% allahindlust. Arveldasin ja tõdesin, et üksnes minu kodutee kaunistamiseks Partsiga on kõige odavamat tariifi kasutades kulunud umbes 66 000 krooni, kusjuures trükkimiskulusid pole siia lisatudki. Iga tallinlane võib soovi korral välja arvutada, kui palju tema koduteel on Juhan Partsi isikukultuse edendamiseks raha kulutatud. Sest jah-sõnumit levitati muul viisil niigi üle mõistuse palju ja tunduvalt asjalikumalt kui mingi ähmase parema elu lubamisega.
Mäletan, et nii külluslikult kui Partsi praegu, Lenineid, Hrushtshove ja Brezhneveid okupatsiooniaegsetel oktoobripühadel või punavalimistel küll üles ei riputatud. Kui, siis üksnes Stalineid Stalini isikukultuse perioodil. Vahe on vaid selles, et tookord saadi raha Moskvalt, nüüd aga antakse heldelt Brüsseli onude ja tädide poolt.
Reklaamirahaga seonduvalt meenus televisioonis nähtud näljastreiki korraldav invaliid. Tal jääb hädavajalikuks toimetulekuks igal kuul arstimite ja toidu ostmisest puudu 1000 krooni.
Alati tubli mees Mats öelnuks taolise prassiva reklaamikulu kohta lihtsalt: "Raha on kui ratsahobuse sitta!" Paraku peatsel 2004. a riigieelarve arutlusel Riigikogus kuuleme me kõik taas, et "raha pöle".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)