Eliit ja rahvas

 Eliit

Kes on meie rahva tänane eliit ehk paremik, väljavalitud osa? Kust nad pärit on?

Pärast taasiseseisvumist töötasid nii mõnedki tänased eluperemehed nõukaaegsetel juhtivatel ametikohtadel, mis võimaldas neil erastada (õigemini – ärastada) eelmiste põlvkondade loodud vara, mis kuulus ühiskonnale. Üleöö tekkis Eestisse pururikaste klass, kes polnud üles kasvanud Rockefellerite aristokraatlikes häärberites, vaid olid olnud meie endi töö- või koolikaaslased.

Pärast 2000. aastat, kui nõukogude võimuga koostööd teinutel kadusid piirangud pürgimisel juhtivatele ametikohtadele Eestis, naasid poliitikasse kunagised karjäärikommunistid. Tartust tuli endine EKP rajoonikomitee juhtiv tegelane Andrus Ansip, tulid TRÜ partei- ja komsomolikomitee juhtijad, mitmete suurettevõtete partorgid ning nende semud ja ustavad kannupoisid – kõik punastest ühtäkki sinimustvalgeteks muundunud. See rahvas aga, kes nõukogude ajal oli hoidnud ja kasvatanud ühiskonnale kuuluvat vara, kuulutati valel ajal elanuks, stagnaaegseks, kellele Reformi ühe verisulis nõuniku sõnul pole vaja isegi pensioni maksta, sest nendest polevat Eesti Vabariigile mingit kasu.

Kui nõukogude ajal oli mõnitatud esmajoones intelligentsi, siis nüüd mõnitab meie „eliit“ juba tervet rahvast. Nii on rahvas reformer Valdo Randpere arvates lihtsalt pööbel ja Rein Lang nimetas rahvast lumpeniks. Pensionärid on reformierakondliku eliidi kõnepruugis „pomm riigieelarve küljes“.

Võimule tulles kehtestas Reform omamaiseid rikkureid ja välismaiseid panku poputava maksusüsteemi, millest nad mitte mingil juhul sammugi ei tagane. Nagu on öelnud üks tuntud filosoof: „Miljardeid omav isik on sotsiaalselt ohtlik.“ Ja seda on meie reformistlik eliit kogu oma valitsemisajal ka tegudega tõestanud. Iga vähegi rahva huve silmas pidav eelnõu lükatakse Riigikogus tagasi. Olgu selleks kas või Keskerakonna algatus võrdsustada iga tööaasta ühe pensioniaastaga, töötasust olenemata. (Muide, sotsiaaldemokraatide toel, kellel valimisloosungiks „Inimeste eest!“.) Sama saatus tabas Keskfraktsiooni esitatud parandusettepanekuid puudega inimeste tööhõive seaduse tooresse eelnõusse.

Inimpsühholoogia tundmine võimaldab nii mõndagi ennustada Reformierakonna juhtfiguuride käitumise kohta, sest isiksuseomadused ei moodusta mitte suvalist kogumit, vaid nende selgrooks on suhtumine kaasinimestesse. Lugupidamatu suhtumise korral (rahvas = pööbel, lumpen jne) kaasnevad samahästi kui alati järgmised ilmingud: valetamine, vassimine, reeturlikkus, kaasinimeste mõnitamine ja alandamine, eneseupitamine jne. Ainuüksi sellegi teadmine võimaldab juba ette hinnata Reformierakonna neid lubadusi, mis vähegi inimlikkust ja kogu rahvast hoolimist nõuaksid. Sedalaadi lubaduste väärtus on täpselt null.

Püha sõda Savisaare vastu

Ühiskonna lõhestamine (eestlased vs venelased, vanad vs noored, meie vs nemad) on Reformierakonnal olnud ainus edukas tegevus kogu valitsemisaja jooksul, sest omavahel kisklevat massi on kergem valitseda ja seejärel ise vilju noppida. Reformierakonna suursaavutuseks on muidugi Rahvarinde loojast ja Eesti taasiseseisvumise juhtfiguurist rahvavaenlase ja Eesti mahamüüja kuju loomine. Kuidas on selline asi võimalik? Ütleksin, et see on võimalik vaid Eestimaal.

Eesti rahvuslik eliit ja intelligents hävitati 1940. aastatel. See oli eestlaste geneetiline katastroof, mis annab endast tunda mitu inimpõlve. Nagu selgub, Eestis kahjuks on kergesti manipuleeritavaid inimesi mitmeid kordi rohkem kui iseseisvalt mõtlevaid inimesi. See „Eestimaa mahamüüja“ kuvand loodi Edgar Savisaarest Reformierakonna kätes oleva peavoolumeedia hindamatul kaasabil. Ei saa alahinnata ka Ansipi perekonnasõbra, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi kaasabi, kes Postimehes selgesti kuulutas, et kõik Savisaare kohta öeldu on ikka ja alati argumenteeritud ja õige.

Edgar Savisaarest loodi Vene mõjuagendi ja Eesti mahamüüja kuvand hämmastavalt kiiresti – ühe päevaga. Kui Postimehe peatoimetaja Anvar Samosti eestvõttel avaldati artikkel sellest, et Savisaar olevat küsinud ühelt Eestilt külastanud Vene suurpoliitikult raha oma erakonna toetuseks ja on seega Vene mõjuagent, sattus kogu Eesti peavoolumeedia otsekui afektiseisundisse. Kõikvõimalikud meediakanalid asusid sõnumit kohemaid võimendama, suured meediahaid ees, meediakolged järel, igaüks otsimas üha vängemaid sõnu Savisaare mõnitamiseks. Sama päeva õhtuks oligi tulemus käes. Kui õhtuses Kanal2 saates esitati küsimus „Kas Savisaar on Vene mõjuagent või mitte?“, siis mäletamist mööda ca 65% vastanutest juba teadis (!), et nii see ongi… Seda ühe päevaga loodud kuvandit annab kasutada seniajani.

Kuvand Savisaarest kui Eestimaa mahamüüjast ja Vene mõjuagendist loodi eht-bolševistlike meetoditega. Täpselt samuti, nagu kunagi NSV Liidus suuri tööliste hulki kokku kutsuti vene kirjanduse suurkuju, Nobeli auhinna laureaati Boriss Pasternakki hukka mõistma selle eest, et ta avaldas oma suurteose „Doktor Živago“ välismaal. Ja n-ö ühehäälselt Pasternak hukka mõistetigi, olgugi et valdav enamik polnud varem selle kirjaniku nime kuulnudki, tema teoste lugemisest rääkimata.

Väga õigesti nendib ajakirjanik Kirsti Vainküla (Eesti Ekspress 04.02.2015): „Kaks sajandit tagasi võtsid prantslased Marie Antoinette’il pea maha, huvitumata, kas ta tegelikult ka milleski süüdi on. Tänapäeval võetakse päid maha teiste meetoditega, teatrietenduste ja raamatute abil.“ Lisaksin siia: meedia ja ajupesu abil.

Paratamatult tekib küsimus: Kas pole siin mitte tegu psühholoogias hästi tuntud kaitsemehhanismiga – enda suurimate pattude projitseerimisega oma suurima vaenlase kaela? Mis viib samuti paratamatult mõttele, et võib-olla tuleks seda Vene mõjuagenti ja Eestimaa mahamüüjat otsida hoopis Reformierakonna ridadest?

Reformierakond: „KINDLALT EDASI!“ Ei tea kuhu?

Hiljuti avaldatud ametliku statistika andmeil elab Eestis 20,8% kodanikest suhtelises vaesuses (netosissetulek alla 350 euro kuus) ja absoluutses vaesuses (netosissetulek alla 250 euro kuus) 8% elanikest. Seega kokku on neid 370 000 inimest. Peale nende on meil veel 300 000 nn palgavaest, kes hommikust õhtuni töötades suudavad üha kasvavate korterikulude jm vältimatute kulutuste tõttu vaevu ots-otsaga välja tulla. Jättes kõrvale igasugused mängud erinevate vaesusemääratlustega, tuleb otse välja öelda, et tänases Eesti Vabariigis elab vaesuses vähemalt 600 000 inimest. Hiljutise uurimuse järgi pole 80% töötajatest rahul oma panusele mitte vastava töötasuga. Rahvast häirib eelkõige ebaõiglus ja tohutu ebavõrdsus. Need, kes saavad, lahkuvad Eestist, et teenida oma töö eest elamisväärset tasu. Aga paljud kõrgharidusega intelligentsed inimesed lahkuvad seepärast, et Eestis valitsev vihkamist täis sotsiaalne õhkkond on muutunud neile talumatuks.

Sääraste teadmiste pinnal kuulub Reformierakonna valimisloosung „Kindlalt edasi!“ musta huumori valdkonda. Ei tea, kuhu meil veel samamoodi edasi tormata on? Euroliidu andmeil oleme juba saavutanud Euroopas mitmeid esikohti, näiteks:

• alkoholitarbimine ühe elaniku kohta;

• viimastel andmetel juba ka laste alkoholitarbimises;

• narkosurmades;

• toidupankade suhtarvus, elanike suhtarvu silmas pidades;

• üks kõige madalamate palkade ja pensionidega riik Euroopas;

• kõige suurem riigist lahkujate suhtarv.

Kindlalt samas suunas edasi tormates suudame peagi edestada ka Euroopa kõige vaesemat riiki – Rumeeniat, ning olemegi taas esikohal – kui Euroopa vaeseim riik.

Pole küll kuulnud, et kusagil Euroliidus peetaks rahuajal statistikat nälgivate laste kohta, aga võib kindel olla, et meie 60 000 nälgivat last ületaks sedalaadi näitajad ükskõik missuguses Euroopa riigis.

Peale selle on Reform kaotanud hambaravihüvitise ja matusetoetuse, kehtestanud tasustamata haiguspäevad, jätnud omavalitsustele tagastamata kriisiajal ära võetud rahasummad, koondanud päästjaid ja piirivalvet.

Nõukogude ajal olid eestlased nn vennalike rahvaste peres eliitrahvas – väärikas rahvas, kes suutis säilitada oma kultuuri ja keele. Kuidas te siis nüüd lasete endale ajupesu teha ja allute kinnisilmi Reformierakonna poliitpropagandale?

Seepärast küsingi samamoodi kui seda tegi kolumnist Jakko Väli: „Kui rumal peab olema inimene, kes viimased 15 aastat riiki hääbumise poole juhtinud parteisid ja persoone ikka veel usub ja usaldab?“

ANNE TUURAND, psühholoog, Siberisse küüditatu tütar

Jaga |